Hans H. Luik Foto: Priit Simson

Kui uurisin toimetusest järele, siis selgus, et peatoimetaja Mart Ummelas oli postitanud säutsu „käi p..., THI!“. Muidugi lülitatakse sellised säutsujad kommentaariumist välja. Mart selgitas, et THI ei tähenda hoopiski mitte president Toomas Hendrik Ilvest, vaid Tarbijahinna Indeksit. Mart Ummelasest on tänaseks saanud maaeluministri Mart Järviku nõunik. Kõik võivad ise veenduda, et tema kommentaarid ei ole enam blokeeritud ning mehe näpud muudkui klõbistavad klaviatuuril. Issand olgu Järviku nõunikele armuline!

Hiljuti märkasin, et mitmed mu tuttavad kõrge staatusega isikud, isegi eksministrid, on kõikvõimalikes kommentaariumides kirjutades parajalt loomastunud. Teadusdoktor Lauri Vahtre näiteks postitas eksminister Tõnis Paltsi Facebooki leheküljele säutsu „#käi p..., Eesti Päevaleht!“. Seejuures oli vaidlusteemaks üsna nõudlik riiklikku laadi küsimus. Kui palusin oma ülikoolikaaslasel Lauril täpsustada, millisesse p... kohta ta tuntud väljaande saatis, vastas isamaalane kohkunult, et ikka p...alke parvetama või midagi niisugust. Ma ei tundnud Laurit ära. Nagu ma ei tunne säutsukeskkonnas enam ära Tõnis Paltsi, Jürgen Ligit ja paljusid teisi kunagi asjaliku väitluskultuuriga inimesi. Nad tunduvad olevat mingisse tsüklisse sattunud, nii et tüütu ja imelik on nende kraaklemisi lugeda. Jürgen Ligist sai koguni esimene Eesti minister, kes kaotas koha sotsiaalmeedia säutsu pärast. Meeles on ka hämmastus, kui president Toomas Hendrik Ilves ühe ööl astus 140 tähemärgiga relvastatuna võitlusse Nobeli laureaadist majandusteadlase Paul Krugmaniga. Krugman pakkus tookord Eestile ainuõiget soovitust – võtta laenu ja parandada Eesti elanike elukvaliteeti, nagu teised Euroopa riigid tegid.

Kõiki siin nimetatud Eesti inimesi tean isiklikult. Nad on ühiskonnategelased ja sellepärast ma nad siin nimepidi ära toongi. Aga nende eeskujul on ka paljud tavalised inimesed internetis ära kambastunud. Nad ei kontrolli enam päriselt oma avaldusi. Just nagu Õuna Endel Andrus Kivirähki romaanis „Rehepapp“, kes pika vaidlemise asemel pidas paremaks „kohe kätega kallale minna“. Seitsme maa ja mere taga istub aga kõige kavalam tehno-president Donald Trump, kes oma säutsudega kogu maailma manipuleerib. Samuti sai EKRE võimu juurde moodsaid meeme kasutades, väga populaarseks said ka Objektiivi sarisolvujad, kes päevast päeva ja hommikust peale ahastavad arvuti taga hukkaläinud maailma üle. Kontrollisin ka ükskord, kui tegelik see nende tegelikkus on, kui nad ükskord ajakirjanduse kohta sõna võtsid. Ütleme nii, et tookord ei olnud…

Oht luurab seal, kui rahvale olulisi otsuseid tehakse või jäetakse tegemata sellepärast, et internetis vaidluse võitmine tundub olulisem.

Aga võib-olla on netis kraak­le­mine hoopis moodne seltsi­mehe­likkuse ja ühtehoidmise vorm? Tuleb välja, et nii ongi, nagu nenditakse ­Cambridge University Pressi poolt äsja avaldatud uuringus pealkirjaga „How Empathic Concern Fuels Political Polarization“. Selgub, et need, kes oma võistkonnast vastase võistkonnale solvanguid postitavad, võtavad „omade“ kaitsmist väga südamega. Kokkuhoidmine, seltsimehelikkus tekitabki paradoksaalselt tunde, et vastasele peab tingimata jalaga äsama. Ja vastane on vaenlane, kohe kindlasti mitte eurooplane või õige eesti mees. Küllap oma arust kaitses ka president Ilves tol ööl vaieldes Eestit kui väikerahvast tähtsa Ameerika näpuviibutaja eest. Võitluskuked ennast kõrvalt ei näe. Aga tulemuseks on see, et ühtne arutluskeskkond solgitakse ära. Nii nagu kisakõrid solkisid ära ka näiteks Occupy Wall Streeti liikumise või keerasid tuksi Inglise jalgpalli prestiiži.

Mul ei ole soovitust, mida selle diagnoosiga nüüd peale hakata. Eks arutame seda asja ka Delfi 20 aasta juubelil. Hiljuti analüüsisid Ahti Heinla ja teised Eesti startup-gurud Delfi kommentaariumi sisu. Loodi isegi tööriist, mille abil on võimalik tuvastada, kui palju sekkutakse debatti välismaalt, varjunimede või suisa robotitega. Palju seda ei ole. Lõviosa sõnasõdalastest on ikka kodused aktivistid, kes oma kamba meeme edasi põrgatavad. Sama toimub ka Facebookis. 80 postitust päevas pole mõnele tegelasele mingi piir. Kas sellest lastehaigusest kasvatakse välja või peaksime tehnoloogiat reguleerima-piirama? Ka selle üle me parasjagu Ekspress Meedias arutame. Ent tagasi loo alguse juurde. Minu meelest ühiskond juba oskab sõnasõdade sõltlasi märgata. Kaas-säutsujad kutsuvad neid netis korrale, umbes nagu klubis öeldakse viimastele lällajatele, et nüüd, poisid, tuli kustu ja koju. Võib-olla sellest siiski ei aita. USA ja Briti valijaskond ei ole kunagi olnud nii polariseerunud nagu Facebooki ja Twitteri ajastul. Kaks nädalat tagasi teataski Twitter, et lõpetab igasuguse poliitilise reklaami avaldamise, kuna seda jura ei jõua enam mitte keegi kontrollida ja pärast tuleb valede levitamise eest vastutada. Kus aga internetis kuumade kampade moodustamine käib, sinna lükkab ka Venemaa hagu alla. Kogu Trumpi valimiskampaania ajal Facebookis tehtud kihutustöö läks Kremlile maksma vähem, kui maksavad ühe hävituslennuki F-35 rattad. Selline odav tõhus relv Putini käes...

Enne kui eesti poliitikud päriselt netitrollideks muutuvad, oleks meil mõistlik endid arenenud riikide nakkuse vastu vaktsineerida. Oht luurab seal, kui rahvale olulisi otsuseid tehakse või jäetakse tegemata sellepärast, et internetis vaidluse võitmine tundub olulisem. Kui kusagil on sõimlemise käigus välja paisatud fraas, millest justkui ei saa taganeda… sest ei ole ju midagi tähtsamat, kui võita öine sõnalahing nii efektselt, et teisel suu kinni jääb. Kujutage veel ette, kuidas öiste sõnalahingute ässad hakkavad päeval magamatusest punetavate silmadega riigiasju otsustama. Rail Baltic? Lubatud 3,6 miljardi asemel on hind juba 6,3 miljardit. Ahh… Vene koolidesse eesti keel? No kakleme enne veel veidi. Apteegireform? Never. Kogu kamp oleks justkui kinni makstud, udutavad netis ja süüdistavad udutamises kedagi teist. Biolisand hangumas teie diiselgeneraatoris või paadimootoris? Noh, tegime hommikul kiiruga sellise seaduse... Venelaste rahapesu Tallinnas? Jätke nüüd. Rahapesukomisjoni esimees Jürgen Ligi istus neil aegadel Facebookis ja põrutas seal tibladele, nii et tolmas. Puidukeemia tehas Eestisse? Ei saa arutadagi, sotsiaalmeedia kogukonnad lämmatavad ära. Pensionireformi mõjuanalüüs? Pole aega olnud teha – minister tegeles ajakirjanduse sõimamisega.

Minu järeldus on selline: samamoodi, nagu me töö juures saadame üleväsinud kolleegi puhkama, tuleb ka poliitilise otsustamise juurest netisõdalased minema saata. Ennast välja magama, isiksust taastama. Juba iPhone’i laual olek olulise koosoleku ajal nullib sõltlase töövõime.