Olgugi et ma pole EKRE valija, ta pettis mu lootusi. Üks asi on see, keda valid, teine asi on vaadata, mis riigis toimub. Üks asi on istuda rongis, teine asi on aru saada, et lisaks minu pehmele istmele on tarvis rattaid, mootorit, ja veel tuhandet juppi ja vidinat, et rongil üldse mõtet oleks, et rong mu lootusi ei petaks, mis siis, et mind huvitab parajasti ainult minu iste.

Sain ja saan aru, et rahvuskonservatiivset erakonda on väikeriigis vaja, kedagi, kelle prioriteet on emakeel, rahvuskultuur ja kogu eesti kultuur, kes hooliks ääremaadel toimuvast, seal kus „aas haljendab ja kägu kukub raa’l“. Kellele traditsioon on nõks tähtsam kui uuendused. Kelle valimisprogrammis on uute aegade paratamatus liidetud nostalgiaga. Kelle selja tagant kumab sama heas mõttes vanaaegset aadet ja soliidsust nagu Miina Härmast või Paul Keresest, Marie Underist või Kristjan Palusalust, Jaan Krossist või teistest sirgeselgsetest ja väärikatest. Konservatiivsusele mõtlemine peaks igale eesti keelt tajuvale inimesele sisaldama ennekõike rahu ja tasakaalu.

Selle kõige asemel te ründate Soome peaministrit ja USA usaldusväärsust, naisi, arste ja vähemusi, liberaale ja kõiki teisi, kes iganes pähe tuleb, pühapäeviti või argipäeviti. Pole märgata te edusamme eesti keele ja kultuuri kaitsel, uurige ise, milline on koolide ja ülikoolide olukord! 

Avalehele
14 Kommentaari
Loe veel: