Ma tabasin Eesti TV sellel pühapäeval ülimalt provokatsiooniliselt teolt. Enne selle kirjeldamist pean selgitama oma hingeseisundit. Nädal läks Falluja vabastamise tähe all. Teate küll – vasakpoolitseva haritlase hingevalu; et mis seal linnas ikkagi toimub, kui hinnanguliselt 30 kuni 50 tuhat tsivilisti kükitavad oma majades ning USA rahuvalvejõud töötlevad nende linna lennukipommide ja tankikahuritega, ajades kergelt relvastatud džihaadisõdalasi, bandiitlikku elementi tähendab, urgudest välja.

Ja siis näitas ETV nädala lõpetuseks Ameerika miniseriaali “Ülestõus”. Laps istus teises toas teleka ees, mina kuulsin läbi ukse saksakeelset sõdurilaulu “Erika”, esitatud a capella hästi kokku harjutanud meeskoori poolt, mille katkestas äge tulistamine. Teenelise sõjafilmide vaatajana (nõukaaja pärand) oli mul raske teleka ette mitte minna. Järgneva viie-kümne minuti kestel nägin sakslasi põletamas mingit linna, SS-Brigadeführeri vormis meest saamas peapesu, sest tema ettekanded peakorterisse on liiga optimistlikud, ja siis stseeni, kus punkrist väljunud tsivilistid lasevad väga kindlakäeliselt maha rühma SS-vormis sõdureid, kes kavatsevad parasjagu tapma hakata üht teist tsivilistide rühma, nende seas väikest tüdrukut.

Mul polnud vaja rohkem vaadata. Ma sain aru, mida Hollywoodis vändatud linateos käsitleb. Ülestõusu Varssavi getos 1943. aastal. Grossaktion, nagu ülestõusu maha surunud Jürgen Stroop seda oma ettekannetes nimetas.

Falluja neli reaalsust: esimene – mis seal tegelikult toimub; teise loovad Ühendriikide valitsuse teadaanded, kolmas tekib Ameerika ja Euroopa liberaalse meedia teadaannetes, neljas sünnib Araabia meedias ning üldsuse meeltes.

Mind huvitab kõige enam sellest loetelust neljas reaalsus: see annab uued džihaadisõdalased, kes tulevad juba aimatavas tulevikus ka meie juurde kättemaksu teostama.

Kui araablased Fallujast kunagi oma filmi väntavad, siis kasutavad nad täpselt samasuguseid klišeesid nagu kasutasid Hollywoodi kaameravõlurid oma seriaalis Varssavi ülestõusust.  Näiteks: jänkisõdurid marsivad ja laulavad oma sõdurilalule (Drop some candy to the orphans / And as the kiddies gather round /, Use your 20 millimeter / To mow the little bastards down), kulistavad ohtralt kokakoolat, purustavad oma tankide ja lennukite tohutut ülekaalu kasutades Falluja vabadusvõitlejate-märtrite vastupanukolded, siis laulavad jälle ja võibolla ka natuke marsivad purustatud tänavatel. Ning Grossaktion'i juhtiv USA kindral teatab Washingtoni, et Falluja on vallutatud, ent enneaegselt, sest imaam Abu Musab istub keset purustatud linna oma punkris ning vabadusvõitlejad-märtid jätkavad raevukat vastupanu jänkisõduritele, tekitades suurt segadust USA kindrali hinges, kes painest vabanemiseks laseb linna üha metsikumalt pommitada, põhjustades arvutute naiste ja laste surma…

Ma pole küünik. Ma olen erinevate reaalsuste jälgija. Falluja võib olla sõjalises mõttes hästi läbi viidud operatsioon, aga imagoloogilselt on see pigitünn.

P.S Reaalse Varssavi geto ülestõusu mahasurumisel paistsid teiste üksuste hulgast silma 335 leedulast, komandeeritud Stroopi juhitud vägedekompotti kusagilt Valgevenest, kus nad tegelesid partisanide vastu võitlemisega. Kui aega on, mõelge selle üle järele.