Olles mitmes kollases netiportaalis töötanud, tean ma vägagi hästi seda, et ega päris iga  artiklike nüüd ka teraapilist toimet ei oma. Valuutakursid ja börsiteated ei eruta kedagi. Ka kui tahes intelligentne kunsti või raamatuarvustus ei löö publikumi kihevile.

 

„Surnud politseinik on hea politseinik, teeb meile palju klikke," ütles Mart Pukk kunagi ammu suitsunurgas, irooniline muie hammaste taga. Naersime kõik selle küüniliselt kõlava lausungi peale, mis oli paraku sulatõsi. Me kõik teadsime seda. Ja ma nimetan seda ka praegu elutervelt irooniliseks suhtumiseks, ilma milleta ei ole üldse võimalik sihukest tööd teha.

 

Surnud politseinik tootis küll kõvasti klikke, aga mitte väga palju komme. Mis seal ikka kommenteerida... Korraliku kommikoti saavad kokku pigem sihukesed lood nagu: „Heterod on ise ilged pervod", „Püksid maha!", „Prostituut olla on uhke ja hää!" jne... see värk on minu meelest süütu lapsemäng ehk meie kultuuriruumi voodoo nukk. Nende lugude autorid teavad ise vägagi hästi, mida ja miks nad teevad ja teavad ka seda, et nad saavad korraliku virtuaalsõimu valingu osalisteks (ka nende isikuid ei jääta mingil juhul puutumata). Kedagi peale iseenda nad areenile ei tassi.

 

Aapo Ilvesel, Olavi Ruitlasel, Irja Tähismaal ja Contral käib muideks omavaheline lõbus võistlus, kes kogub Delfis kõige rohkem komme ehk pööbli viha. See on tore, küüniliselt intellektuaalne mäng. Arvamusplats on igati väärikas koht. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

 

Ma tahtsin hoopis kolletuvate lehtede madalvormideni ehk toitumisahela põhja välja jõuda. See käib nii: oletame, et sa oled meie pisikeses konnatiigis tiba tuntud tegelane. Näiteks oma töö tõttu. Helistab sulle siis meeldiva häälega tibi mingist naistekast, tahab intekat teha. Saate kokku, räägite pikalt ja laialt ühest, teisest ja kolmandast asjast, diktofon muudkui suriseb. Tibi kirjutab sellest neljaleheküljelise loo kokku. Lool endal pole häda midagi. Aga enne, kui trükisooja ajakirja, näed oma nime tibukollase portaali nn. elurubriigis, rohkete kommentaaridega sealjuures. Loomulikult on pikast jutust võetud üks komme tootev lause ja see näljaste õgardite lõugade vahele visatud.  Kommentaarideks  anonüümne rõve sõim. Kuidas meeldib?!

 

Ühe mu sõbrannaga juhtus hiljuti just selline lugu, mis pole tegelikult erand vaid pigem reegel. Ja kohalikud tuntused toidavad seda veskit paraku paremini, kui Hollywoodi staarid... Iga mats saab öelda, et poe taga nägin teda, oi kui rõve. Nägi ta siis tegelikult kedagi-midagi või mitte, see pole oluline.

 

Sellest loost olin ka mina oma kollaste portaalide kogemuse pealt suhteliselt pahviks löödud. See tekst tagakülgedel oli ikka nii rõve ja nii sisutu, et.... see võttis mõtlema. Esmakordselt elus tekkis mu ajudes küsimus, kes need on, kellel on nii suur rõvetsemise vajadus? Ega mitte need samad ontlikud emmed-issid, kellel tööjuures miskit tarka teha pole ja kes samas järeltuleva põlvkonna rate´i suhtlust kangesti kontrollida tahaksid. Et äkki laps ütleb perse või nii.

 

Et mis toitumisahel? Toitumisahel toimib kohe mitut pidi-annad inteka, oma arust suht normaalsele ajakirjale. Aga kahe väljaande vahel on koostööleping, mille tulemusena satud sa enese teadmata sinna, kuhu sugugi roninud pole. Netiväljaanne seevastu näitab reklaamiklientidele klikkide arvu...  mõelge ise edasi.

 

Kes maksab, see tellib ka muusika ja kaudselt tuleb välja justkui see ropendav pööbel maksaks (virtuaalühikutes). Aga lohutuseks kõigile järgmistele, kes nende „toredate" hammaste vahele peaksid sattuma, võin öelda, et pööbli mälu on lühike. Kassitapjatibide rate´i kontod on taas kenasti avatud ja rahvas räägib, et mis te nüüd, nii vana lugu ju, tegelikult on nad ilusad tüdrukud.