Netikommentaator Lauri Vahtre juhtum
Aga mina tean ühte (samas see ei tähenda, et ma tunneks teda). Eelmise aasta lõpus pidasin Rahvusraamatukogu kedagi arvutikasutajat taoliseks inimeseks. Ärge küsige, mille põhjal täpselt. Miski tema olekus reetis, et mees ei tuhni elektroonilises kataloogis teoste tellimise eesmärgil. Kiikasin üle tema õla. Mees skribas ajaleheveebi mingit teksti. Saatis selle ära, mõne aja möödudes kontrollis, kas keegi kaaskommenteerijatest on sellele reageerinud, siis kirjutas jälle... Nähtus oli niivõrd paeluv, et ma kulutasin selle jälgimisele tükk aega. Jumala eest, nagu Fred Jüssi mõnda metsaelanikku vaadeldes. Ma ei tea sellest inimesest midagi, aga välise vaatluse ning empaatiavõime abil püüan tema mõttemaailma siseneda. Tunnistan, et edusammudest pole seni veel võimalik raporteerida. Aga ma pingutan edasi.
Jah, sõbrad, ühele (aja)kirjanikule on lihast ja luust netikommentaatori vaatlemine ülimalt põnev tegevus.
See oli sissejuhatus. Ma kirjutan tegelikult isikust, kes tegutseb meie netikülas Lauri Vahtre nime all. Ma ei väida sajaprotsendilise kindlusega, et tegemist ongi Riigikogu liikme ning tuntud stsenaristi ja õpikute autoriga, kelle Isamaaliit tunnistas 2008. aasta tegijaks. Netikommentaatori identiteedi kohta ei või iial teada. Lauri Vahtre nime all kirjutava inimese tekstid lubavad siiski oletada, et tõenäoliselt ta ongi meie tuntud tööhiiglane, kes pingelise Riigikogu-töö kõrvalt jõuab veel mitut asja teha. Nagu näiteks kirjutada stsenaariume, selgitada nende põhjal vändatud linateoseid, hüpata kriitikutele turja...
Aga konkreetse asja juurde. 10.jaanuari Postimehes ilmus Andres Maimiku arvamuslugu "Monumentaalne!". Maimik lahkab viimase aja monumendipoliitikat, pannes Tšehhi klaasist vabadusesamba kõrvuti film-monumendiga "Detsembrikuumus". Maimik on tuntud irvhammas, ta paneb selles tekstis mõnuga diagnoose, ta ei hoia end tagasi.
Arusaadaval moel pälvis tema tekst netikommentaatorite tähelepanu. Sealhulgas võtab sõna keegi Lauri Vahtre. Tema kirjutatud teksti sisu ja sõnastus viitavad sellele, et tegemist on Riigikogu saadiku ning filmide "Detsembrikuumus" ja "Tuulepealne maa" stsenaristiga. Aga ma ei saa seda sajaprotsendilise kindlusega väita.
Vahtre-nimelist kommenteerijat kommenteeritakse omakorda, seda teevad täiesti identifitseerimatud autorid, kes panevad endale suvalisi pseudonüüme. Üks on näiteks keegi "lugeja". End Vahtreks nimetav kommenteerija (akronüümi LV all kirjutaja seostab end Lauri Vahtrega) saab selle peale omakorda pahaseks ning kirjutab vastuõienduse, mis algab sõnadega: "lugejale (kes on Hvostov) ja teistele..."
Eelnevast tulenevalt ning oletades, et Riigikogu liige Lauri Vahtre tahaks ka ise oma identiteedi võimalikus kuritarvitamises (?) selgust saada, on mul järgmised küsimused:
- 1) Kas end Lauri Vahtrena identifitseerinud netikommentaator on filmi "Detsembrikuumus" autor ning Riigikogu liige Lauri Vahtre?
- 2) Kas akronüümi LV all kirjutaja on Riigikogu liige Lauri Vahtre?
- 3) Kui esimene ja teine vastus on jaatav, siis kust võtab Riigikogu liige Lauri Vahtrena õiguse omistada ühele anonüümsele netikommentaatorile Hvostovi identiteet?
Selline identiteediomastamine on otsene laim. Ma ei vaja LV ega kellegi teise loomingulise tegevuse käsitlemisel avalikus ruumis - nagu veebiruum seda on - mingeid pseudonüüme. Kui ma kirjutan, siis oma nime all.
Kui Lauri Vahtrena esinev netikommentaator on Riigikogu liige Lauri Vahtre, siis on mul kaks ettepanekut:
- 1) Lauri Vahtre tõestab, et netikommentaator "lugeja" on Hvostov
- 2) Kui seda on võimatu tõestada, siis Lauri Vahtre esineb vabandusega
Leian, et asi on põhimõtteline. Netis möllavatele anonüümsetele kommentaatoritele võidakse karistamatult omistada suvalisi identiteete.
Edasi võiks mind juba süüdistada kusagil Kalamajas plangule kirjutatud sõnade "hui" ja "vitt" autorluses sel põhjusel, et ma elan Kalamajas ja et ma oskan kirjutada.
