No tule taevas appi!
Ja lisaks, et ega peaministri ametil pole sel juhul ka poliitikaga mingit seost! Iga mikroökonoomika õpik ütleb, et neil asjadel on kõige otsesem seos ehk korrelatsioon. Mida suurem on kasum, seda suurem on võimalus dividendi võtta või kasumit reinvesteerida. Viimane valik on omaniku teha. Kuid tema valiku piir on siiski seotud sellesama müügihinnaga. Millest omakorda sõltub tibake müüdud kauba kogus, kuid elektri puhul pole nõudluse suurt hinnaelastsust täheldatud.
Kuna inimkonna progressiivne osa on kaotanud oskuse elektrita elada, siis võib monopol turu avanemiseni tulususes kindel olla. Elektrit, pagan, on lihtsalt vaja. Maksku mis maksab!
Issanda pikne muidugi võiks sellist poliitikat pisut nuhelda. Sest taevasest elektrist ei oska inimesed tarbijaina muud kasu lõigata. Erandiks ehk ainult USA president Benjamin Franklin, kes teadupärast leiutas piksevarda ning teadusliku tuntuse poliitiliseks kapitaliks keeras. Ansipile aga sähvivad välgud selgest taevast...
Formaalselt võttes on EV valitsusjuhil õigus, sest tõepoolest on tegu hinnataotlusega, mida kinnitab/ei kinnita Energiaturu Inspektsioon. Kuid EV peaminister ei pea olema pelgalt formalist. Ning formaalse loogika seisukohast pole tema järjestikused väited samuti pädevad. Ühel päeval räägib peaminister, et on sigadus, et teda pole hinnatõusuplaanist informeeritud ning järgmisel, et see temasse üldse ei puutugi ning elektri hinnakujundus on Eestis rangelt apoliitiline. Ei ole ju loogiliselt korrektne! Kuid selline ongi poliitika, millel on otsene mõju ametnikkonnale (mille juhid, näiteks inspektsioonides, määrab VV.
Peaminister peab olema palju enamat kui tavaline poliitik (pesupulber, õlu). Ta peaks olema informeeritud mitte ainult kavatsusest uue hinna suhtes (ja jätkem siinkohal puutumata majanduslik arutelu, kas uus hind on põhjendatud või mitte), vaid ta peaks taipama, mispärast hinnapomm just nüüd plahvatas. Elementaarne tõde seisneb selles, et oli tarvis tappa halba uudist ning riigimonopoli juhtkond lõhkaski pommi. Halb uudis ise aga tuli reitinguagentuurilt Standard & Poor’s, kes viidetega EE tuumaprogrammidele langetas krediidivõime indeksit. Ja lubas langetada edaspidigi kui tuumajonni ei jäeta.
Niisiiis, järjekordne korrelatsioon: kui krediidireiting langeb, siis läheb laenuraha kallimaks ning tagasimakseteks tuleb tõsta hinda. Mille tagajärjel omanik saab aasta tulemuste põhjal otsustada, kas jätkata investeerimist või võtta välja dividend ja maksta riigiteenistujatele palku, pensioneid jne.
Nõiaring tekkib siis, kui mõttetuks peetavat investeerimist jätkatakse ja reiting veelgi langeb, laenuraha kallineb, elektrihind peab vältimatult tõusma. Viimane omakorda on inflatsiooni kasvatamise tegur. Mis omakorda viib küsimuseni, kas aastal 2011 on võimalik maksevahendina kasutada krooni või Eurot.
Aga Ansipi jaoks selliseid seoseid muidugi ei eksisteeri. Tõsi, tuumaenergia tuleviku kohta ei saa pädev olla ka ainuüksi Standard& Poor’s. On ka seisukohti, sealhulgas rohelise mõtteviisi pooldajailt, et tuumaenergial võiks olla tulevikku. Juhul, kui saadakse üle keskkonnariskidest ja kalduvusest valitsuspoolseid subsiidiume tarvitada.
Vaistlikust vastikustundest tuumaenergia ja jäätmete osas on hakanud üle saama sellsed mõtlejad nagu James Lovelock, Stewart Brand ja Patrick Moore. Nende jutus on jumet. Niipalju ütleb „The Economist“, asjast rohkem huvitunu peab sealt jälje üles võtma ja rohkemat lugema.
Kuid meil oleks tarvis uurida, et äkki tuleneb reitingulangus mitte niivõrd tuumaenergiast enesest, vaid Ignalina plaanist? Seda paraku ei uurita, sest valitsuskoalitsioon ja tema laululinnud, eesotsas Astokiga, ajavad hoopis juttu, et erakorralisi Riigikogu istungeid energia küsimustes pole tarvis, ja nurjavad need otsustava oportunismiga.
Taaskord kerkib küsimus parlamendiliikme vastutusest oma tegevuse eest seoses Eesti tulevikuga. Ehkki siin võib-olla pole nii otsest seost kui hinnal ja dividendidel. Muidugi tuleb püüda ka valitsusest ja tema juhist aru saada. Parteilase psyche ringleb peamiselt personalipoliitika (et kes saab maavanemaks ja riigikontrolöriks) ümber. Samuti mahub sinna parteiline mure, et kui palju omi mehi-naisi „tubasele tööle“ tõsta õnnestub järjekordsete valimiste tagajärjel. Kuid mingi proportsionaalne osake inimväärikust on pea igas parteilases ning see osake peaks sundima mõtted radadele, mis energia saamise ja tarbimisega tegelevad.
Ehkki Eesti Energia näib arvavat, et Euroopa energiaturg avaneb vaid ühtepidi ja see tähendab, et Poola torumehed hakkavad tarbima meie-meeste tuumaenergiat, on tegelikult avanemise kaasnähe, et Eesti tarbijad saaksid soodsatel juhtumitel hoopis odavamat elektrit ning riigimonopol ei suudakski enam niipalju megawatt-tunde kallimat müüa!
Tunnustagem siinkohal peaministrit teabe, eest, et oleme siiski ka Soome energiaplaanides osalusest huvitatud. Kui turu avanemisega kaasneb meie tarbijale odavam elekter, siis vähenevad ehk Eesti Energia „dividendid“ sellisel määral, et kõrvad lidus lahkuvale tublile juhile ei makstagi enam kolme aasta palka kingituseks tehtu eest.
Aga kahjumi ja laenud (mille võtmist valitsus omanikuna on garanteerinud), peavad kinni plekkima meie lapsed. Kellel omakorda pole tehtud vigade eest miskit süüd.
Loo moraal on selles, et Reformierakonda võiks tõepoolest tabada Zeusi pikne. Sest mis liberaalse maailmavaate kandjast saab rääkida kui üks suupool seletab surrogaat-emadusest, teine riikliku raudtee- ja sadamamonopoli loomisest ning peaministri suu lihtsalt suitseb?
