Nobeli kirjanduspreemia feministlikule vulgaarmarksistile
Elfriede Jelinekki (sünd. 1946) peetakse mõnes mõttes kadunud Thomas Bernhardi (1931 –1989) mantlipärijaks: mõlemad on austria kirjanduse suurkujud, kes on tunnustust leidnud väljaspool kodumaad, kes on end teadlikult ja teravalt vastandanud Austria ühiskonna üldisele peavoolule ning kelle looming on kodumaal põhjustanud skandaale. Mõlema tekstid on ka keeleliselt keerukad: Bernhardil lause, Jelinekil rohkem sõna tasandil. Nii Bernhard kui Jelinek on oma nooruses tõsiselt tegelenud muusikaga, kumbki on proosa kõrval kirjutanud palju teatrile. Mõlemale on valmistanud meelehärmi nende loomingu mittemõistmine kodumaal. Thomas Bernhard keelas testamendis oma näidendite uuslavastused Austrias nagu ka seni avaldamata tekstide publitseerimise kodumaal. Elfriede Jelinek keelas Haideri paremäärmusliku partei valimisedu järel 2000. aastal oma näidendite lavastamise Austrias, 2002. aastal ta siiski tühistas selle keelu. Mõlema autori ühisosa oleks justkui suur, ja ometigi on tegemist täiesti erinevate loojanatuuridega. Väljendades lugejana oma subjektiivset arvamust: kui Bernhardi pessimistlike ja süngete tekstide lugemine on siiski kosutav ja meeliülendav elamus, siis Jelineki lugemine nõuab kohati tõelist eneseületust. Ja nüüd siis, 2004. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaadina oleks Elfriede Jelinek justkui suurem kirjanik kui tema kaasmaalane Thomas Bernhard? Mine võta kinni! Ilmselt on nõutult pearaputajaid hulganisti Austrias, kus Jelinekki on peetud “pesareostajaks”, radikaalseks feministiks ja provokaatoriks. Jelineki rohkelt pärjatud looming (ta on saanud saksa keeleruumi kõik olulised kirjandusauhinnad, Georg Büchneri preemia 1998) hõlmab luulet, jutustusi, romaane, näidendeid, kuuldemänge, filmistsenaariume ning selle põhiteemadeks on võim, vägivald ja seksuaalsus. Isa poolt juudi päritolu, on Jelinek väsimatult meenutanud Austria natslikku minevikku, kirjaniku arvates pole Austrias tegeldud oma ajalooga nii tõsiselt kui naabermaal Saksamaal. “Mina saan ainult padjaga vastu Austria unustamise betooni taguda,” ütles Elfiede Jelinek Saksamaal järjekordset preemiat vastu võttes. 1971 – 1991 kuulus Jelinek Austria Kommunistlikusse Parteisse. 1998. aastal antud intervjuus Leedu päevalehele “Lietuvos rytas” kommenteeris ta oma kommunistiks olemist järgnevalt: “Ütleme, et ma praktiseerin idealistlikku eelkristlikku vulgaarmarksismi. Ma poleks kunagi olnud kommunist riigis, kus inimesi rõhuti. Parteiliikmena soovisin ma lihtsalt tasakaalustada seda parempoolset, väga katoliiklikku maailmavaadet Austrias, et partei ületaks viie protsendi künnise ja saaks parlamenti. Kui kõik tormavad paremale, tahaks, et vähemasti mõned tormaksid vasakule. Aga sotsialist saab olla ainult seal, kus sotsialism pole riigivormiks.”
Samas intervjuus avaldab kirjanik arvamust, et tema tekste on raske, kui mitte võimatu tõlkida: “Ma ei tea, kas minu keel on üldse tõlgitav – see on mu tekstide ühine probleem. Minu raamatut “Surnute lapsed” ei saanud isegi hollandi keelde tõlkida, mis esmapilgul on saksa keelega väga sarnane. Minu kirjutamisemeetod on eriline, kasutan inversiooni, alliteratsiooni, metateese ja äravahetamisi, nii et keel hakkab ise rääkima. Keel on minu tekstide peategelaseks. Ma ei taha end küll James Joyce’iga võrrelda, aga ma arvan, et ta kirjutab samamoodi. Minu tekstide parimad tõlked on pärit ilmselt kirjanikelt, kes midagi omalt poolt lisavad või koguni midagi uut loovad."
Kommenteerides oma romaani Lust (1989, eesti k. “Lõbu laialt” 1995), ütleb autor: “Eelkõige tahtsin tuua seksuaalse privaatsuse pealispinnale ja näidata, et see, mis näib privaatsena, ja see, mida esitab pornotööstus – see igavene himu, mida ta meis äratab – on tegelikkuses üks ja seesama. Tekst põhineb hegeliaanlikul isanda ja teenri vahekorral. Elu- ja töökeskkonnas pole seksuaalsus midagi muud kui võimuvahekordade peegelpilt. Oma raamatus ei jäta ma osutamata sellel, et lisaks on tegemist ka ametialase sõltuvusega: paberivabriku direktor abiellub oma endise sekretäriga.”
Küsimusele, kas kirjanik saab mõjutada avalikku arvamust, vastab Elfriede Jelinek: “Ma ei arva, et kirjanik saab muuta ühiskonna arusaamu. Ta saab pigem nagu teisedki näidata näpuga haigetele kohtadele. Hirmu peale ajada. Nii naerda, et teistel naer kurku kinni jääb. Kivi vette visata ja ringe tekitada. Panna oma raamatuga ehk nii mõnegi mehe mõtlema selle üle, kuidas ta oma naist kohtleb. Muud ei midagi.”
Nii on oma loomingulist kreedot püüdnud sõnastada Nobeli kirjandusauhinna värske laureaat Elfriede Jelinek.
Loe Elfriede Jelinek, mõtle Kati Murutar. Kui Jelinek sai Nobeli, miks siis Murutar ei võiks oma tööde eest seda preemiat saada? Täpsemalt, Jelineki proosa on justkui rosolje Murutarist, Lii Tannerist ja Kerttu Rakkest, keda vürtsitab vana markii da Sade. Kui Jelineki ennast kuidagi iseloomustada temale omases stiilis, siis on ta viljatu ja meestevihkajast vanatüdruk, kes veidral kombel meigib ennast nagu odav Viini prostituut. Erootilist elu kirjeldab ta esteetikast vabastatud vormis, olenevalt kontekstist võib seda võtta pornograafilise kirjeldusena või feministliku seksivastasusena ja meestevihkamisena, isegi peenisekadedusena. Huvitava ajalise kokkulangevusena lisas 1995 aasta eesti keelde ka teise Viini erootilise kirjaniku, Leopold von Sacher-Masochi peateose “Venus karusnahas”, tõlkijaks Aadu Hurt. Jelineki “Lõbu laialt” tõlkija varjus aga varjunime Hermann Sau taha. “Sau”, muide, tähendab saksa keeles “emis, orikas”.
Areen
Stiilinäiteid Elfriede Jelineki romaanist “Lõbu laialt”
(“Lust”, ilmus 1989, eesti keeles 1995, tõlkinud Hermann Sau).
Kui naine nüüd ka veel kusta ei saa, siis rebime ta n. suguelundid kõige täiega häbemekarvu pidi alla, kuni põlved nõtkuvad, jalad viimse võimalusena harkis on, ja naine ise härra direktori rinnakorvile vajub. Nagu avatud ridikülli hoiab direktor vittu karvu pidi laiali ja lehvitab oma näo kohal, et seda rohmakalt lakkuda – sokk soolakamaka kallal – ja Seesam, näe, avanebki. Sealt välja, mehele kaela, vuliseb ojake. Tal on öelda mõndagi, millest kohe aru ei saa, aga mida naised “Ajaxi” ja põrandakaltsu abil salvestavad. ( lk 41)
Selge see, et oma suurte esikäppadega võiks mees naise perse otsekohe laiali lõhkuda! See on tema omadus, nagu Jumal on meie jagu. Naise lihas kriuksub nagu vana king, vähem kui viie minuti pärast on tema ribikardin jällegi suletud. Tee tuleb alati vaba hoida, sest lõpuks ei pea mees elusoleku all üksi kannatama, päevast päeva tuleb teistel ka teda taluda. Enamus aega kulub naisel oma kehaga mehe teenimiseks, aga varsti näib jälle päike paistvat. Need inimesed peavad kaduma sinna, kus talumees künnivao sõrmelaiuselt lahti on jätnud! (lk 136-137)
Michael on oma munni nimme päevavalgele toonud – märgiks, et teda ei ole enam võimalik peatada. Kõigepealt peab ta end laskma jälle täis laadida. Ta istub naerdes nais erinnale ning hoiab tema käsi pea kohal koos. Ta riputab oma nuudli naise suhu, et too seda toitu teenendaks. /…/ Ka Michaeli munn näeb välja kui korralik asunik (sest see on kasulik!), kõik nagu kord ja kohus. Nad kastavad Gerti pead, seda väikest majakest, mis õige viltusena on kasvanud tema tunnete villa külge, enam mitte just maitsetusse vette. Tema sulnist vittu ja pärakut näperdatakse vadinal ja naeruga. Oh leiaks uni ta ometi jälle võimalikult pea! Kus me tahame olla, kuhu me tahame jääda? Nagu konnal käivad naisel jalad paremale ja vasakule. (lk 183)
