Nõme maa
Lotila artiklite kommentaaridest selgub ometi, et rahvusrooskamisele on praegu kõva sotsiaalne tellimus. Enamik vastajaid nõustub vennasrahva roppsuuga: on jah Eesti üks vilets ja nõme maa, meie asjad on halvad, meie juhid lollid ja abitud, siin ei ole enam midagi päästa.
Hiljuti avaldas paar mu hästi soomlasi tundvat kolleegi koguni veendumust, et erinevalt eestlastest on soomlastel olemas eneseiroonia. See seisukoht on täpselt vastupidine sellele, millesse uskusime üldrahvalikult viisteist aastat tagasi. Ei oska vaielda ja polegi tähtis, kumb meist on eneseiroonilisem. Tähtis on hoopis see, et eestlaste enesehinnanguga on väga äkki juhtunud midagi väga veidrat. Nii kui kriis tuli, on kohe püss põõsas. Kui saaks ära välismaale, kui saaks Soome või Rootsi alla. Kole heitlik on meie meel, härrased. Kuhu on meie eneseusk saanud?
Tahtsin lõpetada tõdemusega, et sotsiaaldemokraatide vahetamine valitsuskoalitsioonis rahvaerakonnaga ei näita tõepoolest erilist vaimuteravust, intellektuaalse kapatsiteedi kasvu kohas, mis kalal kõigepealt mädanema hakkab. Kuna aga just tuli teade, et Rahvaliidu aju Villu Reiljan on süüdi ja (tingimisi) vangi mõistetud, on selles vahetuses isegi teatavat enesehävituslikku suurust! Mida halvem, seda parem!