Noored võlaringis
Ükspäev võrdlesime sõpradega, kes millises võlaringi faasis parasjagu on. Selgus, et avanssi võtavad mitmed meist juba igal kuul, samuti kuu lõpus sõpradelt laenu. Õnnelikud on need, kes pole veel krediitkaardi kallale läinud või pangas väikelaenude brošüüre uurimas käinud.
Võlaring tekib kohe, kui töösuhetesse jääb väike paus või tuleb teha mingi muu suurem rahaline väljaminek. Näiteks toimub korterivargus nagu minul või pead mingil põhjusel üürikorterit vahetama või mitmesse hambasse tekivad suuremad augud, nagu mõnel mu sõbral.
Meie majanduslik olukord on niivõrd habras ja kui pole ka lahket vanaema, rikkaid vanemaid või sa ei saa elamiskulude vähendamiseks elada oma vanematekodus…
Suvel käis Tallinna ülikoolis kõnelemas saksa sotsioloogiaprofessor Hans-Peter Blossfeld, kes on uurinud noorte täiskasvanuellu astumise olusid Euroopa ja Ameerika maades. Peamine märksõna, mis tema uuringud kokku võtab ja kahekümnendates aastates põlvkonna töö- ja erasuhteid iseloomustab, on totaalne ebakindlus. Sellest tulenevalt muuseas ka järjest hilisem pere loomine.
Me oleme ebakindlamad kui eales varem töö leidmise osas, ja kui see on olemaski, ei jätku seda tõenäoliselt kuigi kauaks. Lihtsalt töösuhted on üha lühiajalisemad. Ka inimesed on ise püsimatumad ja otsivad pidevalt uusi võimalusi-väljundeid. Ja kui tööandjal on tarvis uut värskust, ostetakse see pigem sisse, kui et koolitatakse-edutatakse olemasolevat töötajat.
Noorte osakaal on Eesti töötute ealises lõikes suurimaid. Kõige valusamalt puudutab see madala haridustasemega noormehi, kes varem ajasid raha kokku ehitussektoris.
Aga ka kõrgelt haritutel pole ses osas kõige kindlamad väljavaated. Meid sündis 80ndatel lihtsalt nii palju ja mil määral tööandjadki meiesuguseid kogemusteta inimesi tööle võtavad.
Mõnes mõttes võiks isegi öelda, et ebakindlus ongi uus kindlus. Kindel saab olla vaid selles, et miski pole kindel. Buumiaegsed illusioonid rikkast, turvalisest tulevikust on purunenud. Me elame päev, nädal, kuu korraga.
Unistamise aeg on läbi. Me oleme nüüd näinud, et see lõpeb enamasti võlgades.
Meie-ealiste hetkereaalsus on primitiivne: igapäevane toimetulek ning sõpradega võidu telesaate „Võlast vabaks“ mängimine.
Nii tunduvadki praegu täiesti naiivsetena 16aastase Marise unistused, et kümne aasta pärast on tal tehtud esimesed sammud oma kodu loomiseks, et ehk on tal juba väike laps...
26aastane Maris mõtleb hoopis, et jumal tänatud, et tal mingit kodulaenu kaelas pole. Rääkimata lastest.
Pole kodu, pole kindlust, pole suuri unistusi-lootusi tuleviku suhtes. Ei iseendale, tööandjale ega riigile.
Või kui vanemal põlvkonnal, kes selle masu kokku keeras, on mingeid ootuseid meie tööta ja võlgades põlvkonnale, siis huvitav, millised need oleksid?
