19.12.2008, 00:00
Noorpoliitik, wanted
Ööl vastu neljapäeva oli mul unenägu. Ei, see polnud sugugi
mitte ilmutuslik dream nagu Martin Luther Kingil, vaid
pigem aastalõpu-luupainaja.
Kõik algas
hästi. Oli sügis ning toimusid valimised, kuid mis valimised
täpselt, ei mäleta.
Suundusin oma elu seni ainukesse
valimisjaoskonda, mis veel mõni aasta tagasi asus Kuressaare EPT vanas
lasteaias, kuid mille asemele kerkib just neil hetkil grandioosne Maxima
supermarket.
Korraldajatädid vudisid ringi ning pragasid
nendega, kes olid allkirja valesse lahtrisse märkinud või passi
koju unustanud. Kõik oli nagu ikka. Kuni hetkeni, mil tõmbasin
eest valimiskabiini tumerohelise kardina ja astusin sisse, kuid tavalise
valimisnimekirja asemel vaatas mulle vastu lühitekst: “Märgi
linnuke sobiva noorpoliitiku nime taha. Valikuvariandid: Lausing; Kotka;
Palling.”
Poliitikute nägemine unes teatab vajadusest
valida pool, kinnitab “Unenägude seletaja” mulle hommikul.
Tahaks küll, tõden. Kedagi värsket, loomingulist ja julget.
Noort, kes räägiks loosungiteta. Kas meil on sellist?
Eestis juhtpositsioone ohjavate noorpoliitikute elukäigud on
võrdlemisi sarnased. Teismeliselt astuti erakonna noorteühendusse,
mõnel juhul tehti seda ettenägelike vanemate mahitusel. Käidi
tänavatel õhupalle ning kondoome jagamas, lehvitati lippudega,
hõisati loosungeid. Mõni julgem puges ka ninasarviku- või
oravakostüümi ning lasi ülemeelikutel mudilastel end
“retsida” isamaa ja partei nimel.
Edasi asuti
õppima kas õigusteadust Tartu ülikooli või majandust
Tallinna tehnikaülikooli. See tagas edu. Suudeti end murda
noorteühenduse juhatusse või koguni esimehe kohale, saada
parteijuhi nõunikuks juba varajastes 20ndates. Sealt alates on
poliitiku elukutse omandatud ja kõik teed valla.
“Unenägude seletaja” ei anna paraku nõu, mida teha
siis, kui võimalikud valikud on üpris mädad. Olukorras, kus
tundub, et poliitika ja parteide noorteklubid tõmbavad ligi
edvistajatest veidrikke vaat et sama suure jõuga kui Tallinna
linnavolikogu.
Raske on suhtuda tõsiselt oma eakaaslastesse,
kes kutsuvad meediasuhtlusest rääkima üleekspluateeritud
seltskonnatibi, samas kui meil on olemas pädevad spetsialistid nagu Marju
Lauristin ja Daniel Vaarik. Samamoodi kahtlase väärtusega on see, kui
Eesti suurima linna mitmekümnepealist tööüksust ning
abilinnapead nõustab noor tütarlaps, kes on alates 13. eluaastast
näinud elu vaid partei (s)uduloori tagant. Või kui puudub
kriitikameel parteijuhi otsuste ja tegude suhtes, olgu need kohati nii jaburad
kui tahes.
Minu tutvusringkonnas on vähe parteiliikmeid. Need,
kes erakonda kuuluvad, on seal toimuva suhtes võtnud üldjuhul
ülipassiivse hoiaku. Enamik sõpradest ei seoks end iial erakonnaga.
Valdav arvamus on, et see kujutab endast mingit friikide
kogunemiskohta, kus võidavad need, kes kõige kõvemini
karjuvad. Noor poliitik olla on häbi, sest eeskujud on mannetud.
Noorte hulgast ei meenu ühtki isikut, keda valiksin meelsasti. Tubli
esinemine meelelahutussaates pole mõistlikule noorele – kuigi
tunnistan, et paljud arvavad teisiti – piisav argument oma
hääle andmiseks, nagu seda pole ka noorpoliitikutele omane
võit pressiteatevõistlusel “Päeva kõige lollim
erakond”.
Mulle tundub, et noorteühendustes poliitikuks
kasvanutel kaob enamasti iseseisev, partei programmist
sõltumatu nägemus asjade seisust.
Kui
öeldakse, et aeg sünnitab kangelasi, p
eaks sellest järeldama, et aeg on vale. Vanemad poliitikas
olijad saavad valimistel rekordarvu hääli ikka veel 80. aastate
lõpus ja 90. aastate alguses kogutud poliitilise kapitali pealt.
Tegelikult on ju meil olemas targad ja väärikad noored
inimesed, keda valida. Meie ökonomistid, nagu näiteks
finantsinspektsiooni riskijuht Marek Pajussaar,
või haridusspetsialistid, kas või Andra Siibak Tartu
Ülikoolist, kes ei ole üles kasvanud partei taktikepi all.
Tean seda kindlalt, olen neid ja mõnda teistki näinud. Ja see
ei olnud unenäos.