Noorsookrimkade meister Lilleste

Kes on Rootsi raamaturiiuleid põnevus­juttudega täitev Lena Lilleste? Eesti juurtega kirjanikuga kohtus Hanna Danielsson.

Aasta on 1944 ja Teine maailmasõda läheneb lõpule. On hiline septembriõhtu, pimedus võtab maad. Kaberneeme rannast sõidab välja mootorpaat. Lahtises paadis istub külg külje kõrval 26 põgenikku, kes loodavad pääseda Eestist eluga üle lahe Soome. Maa poolt kostab mürsukärgatusi ja merelt on näha taeva poole sähvivaid leeke. Lillested, kellel on kaasas nelja-aastane poeg Taivo, on sunnitud osa oma niigi kasinast kraamist üle parda heitma, et laine sisse ei lööks.

Teekonna lõpp-punktiks saab Gävle Rootsis, kus Lillestete pere leiab peavarju pagulaslaagris, kuni pereisa pääseb tööle talusulaseks ühte Smålandi tallu. Aastatepikkuse pideva kolimise järel, kui Taivo on 21 aastat vana, asutakse elama Göteborgi, kus Taivo tutvub oma tulevase naisega. 1967. aastal sünnib nende teine tütar. Tulevane kirjanik.

Ma kohtun noorsookirjanik Lena Lillestega Göteborgi ­raudteejaamas. Ta kirjutab sotsiaalrealistlikke krimiromaane, mille sihtrühm on lapsed ja noored, alates kaheksandast eluaastast. Lena on väga jutukas ja esitab mulle nii ­palju küsimusi, nagu oleksin mina intervjueeritav. Me põikame sisse sushiresto­rani, pistame oma lõunasöögi käigu pealt nahka ja suundume Lena korteris­se. Lilleste on Rootsis tavatu perekonnanimi ja see meenutab Lenale pidevalt tema Eesti päritolu:

“Minu juured on seal ja iga kord, kui keegi mu perekonnanime kohta ­pärib, on see mulle meeldetuletus. Lahe on elada teistsuguse perekonnanimega ja see on üsna eriline teadmine, et sul on sugu­lased teisel maal, sest niiviisi on teine kultuur nagu tasuta käes. Samas on mu perekonna ajalugu üsna ­traagiline, sest tegu on suguvõsaga, kus vanemad ja lapsed ei kohtunud enam kunagi. Mu isa lellelaste lapsed elavad Eestis, aga sellest on ikkagi 63 aastat, kui ta sealt ära tuli.”

Lena on alates Eesti vabanemisest käinud Eestis ja Kaberneemel viis ­korda. Tal on kaksikvend ja vanem õde, aga eesti keelt oskab ainult õde Maria. ­Kuna Lena isa Taivo oli Eestist põgenemise ajal kõigest neljane, peab ta end rohkem rootslaseks kui eestlaseks, aga kuna tal oli võimalus õppida Rootsis teisest seitsmenda klassini eestikeelses koolis, siis elab ta selle keele saatusele õhinal kaasa.

Lenal endal näib põgeniku geen veres olevat, sest pärast gümnaasiumi lõpetamist on ta muudkui põgenenud – ühest riigist, töökohalt ja koolist teise. Lühiversioon on järgmine. Ta õppis aasta USAs, oli ametis Hispaania kaubalaevakontoris, poes ja ravimifirmas, töötas erasekretäri ja õpetajana, asutas oma firma, õppis Málagas hispaania keelt ning Rootsis rahvamajandust ja turundust ning reisis tiiru ümber maailma. Kõike seda ei jõuaks üks tavaline surelik ilmselt ka siis, kui tal oleks kaks elu.

Isa Taivo Lilleste ütleb, et Lena on alati olnud isepäine: “Lena pole kunagi millegi ees hirmu tundnud ja seetõttu on ta alati olnud iseseisev. Vanemad ei tohiks laste ellu vahele segada. Sellest ei tuleks midagi head.”

Vaatamata tema CV silmatorkavale korrapäratusele läbib tema töökohavalikuid korduva teemana üks joon, mis viimaks viiski teda kirjanikukarjääri juurde.

“Majanduse ja turunduse õppimise ajal hakkasin ma kirjutama igasuguseid artikleid,
kokkuvõtteid, novelle ja isegi romaani, aga sellest viimasest ei saanud asja – see jäi lõpetamata ja polnud ka eriti hea. See räägib ühest tüübist, kes tahab hakata teistsugust elu elama ja unistuste t&aum l;itumist jahtima. Ma ei tea, aga võib-olla oli see kirjutamine mulle mingis mõttes teraapia.”

Töötades Stockholmis ravimifirma turundusosakonnas, käis ta kaks korda nädalas kursustel Poppiuse ajakirjanduskoolis. Nii Poppiuses kui turunduses kirjutas ta kõvasti. Tööl küll enamasti ärikirju ja brošüüre. Mitte just kirjandus, aga ikkagi kirjatöö, nagu ta ise ütleb.

Päike soojendab meid ja Rootsi kõige kuulsamat tänavat, Göteborgi Avenyd. Üksteise võidu püüavad siin tähelepanu luksusärid, teatrid ja restoranid, ja otse meie silme all lisandub neile tänava­kohvikuid ja kevadmeeleolus inimesi. Lena korter asub otse ­kesklinnas ja näeb välja ootamatult nooruslik. Voodit ehib silmatorkav punase-roosa­kirju päevatekk. Teki peal on südamekujulised padjad. Seinal on kullatud raamis pilt, mis kujutab kaht inglilast, üks suudlemas teist põsele. Ma olen ikka arvanud, et kirjanike kodus valitseb ­paberite, käsikirjade, raamatute ja märkmete kaos. Tegelikult meenutab seda minu ettekujutust siin vaid üks spartalik märk – seinale kinnitatud tahvlil laiutav kollaste, roheliste ja siniste kleepsude meri. See on ideede materialiseerumise koht.

Aga alles 2004. aastal koolis asendusõpetajana töötades puutus Lena lõpuks kokku oludega, mis ajendasid teda kirjutama esimest noorsookrimkat “Inbrott i skolan” (“Murdvargus koolis”).
“See oli aeg, kus ma olin juba olnud aasta Ameerikas koolis, kuhu gümnaasiumis nii hirmsasti tahtsin minna. Veel oli mul tol ajal kindel plaan reisida ümber maailma ja igasuguseid asju õppida. Olin Hispaanias elanud ja just firma asutanud. Nii ma mõtlesingi, et mis siis nüüd järgmiseks. Et lahe oleks näiteks raamat kirjutada – ja niimoodi sellest saigi nagu mingi visioon või eesmärk.”

Kuigi ta seda tookord sugugi ette ei kavatsenud, sai Lena oma esimeseks raamatuks kõige enam inspiratsiooni ühelt igavlevalt koolipoisilt. Ühel päeval läks ta oma klassiga kooli raamatukokku, kus igaüks pidi leidma oma uurimisteemaga sobiva raamatu. Üks poistest tuli sinna vastumeelselt, jalgu järel vedades, ja ütles, et lugemine on äärmiselt igav tegevus. Lena küsis, milline võiks olla raamat, mida ta huviga loeks. Poiss vastas, et tahaks lugeda mõnd lugu, mille tegelastega saaks samastuda, ja et miks ei võiks süžee rääkida klassikaaslastest ja koolist. Aga kui põnev ei ole, siis ta mitte ei kavatsegi lugeda.

“Ega ma hiljem eriti selle jutu peale ei mõelnud, aga kusagile alateadvuse soppi jäi see kummitama. Parajasti algas jõuluvaheaeg ja läksin raamatu­kokku ja võtsin sealt ikka oma kakskümmend raamatut koju. Ma tahtsin selgeks saada, millest suudaksin kirjutada ja millest mitte, ja mis tasemel. Ma mäletan, et enamik neid raamatuid tundus mulle ikka väga memmekad.”

Lena romaanid erinevad ­teistest karmi sotsiaalrealistliku olustiku poolest, mis on nüüdisaja noortele väga tuttav. Lisaks romaanile “Murdvargus koolimajas” on ta kirjutanud veel “Kidnappare på nätet” (“Inimröövid neti teel”), “Fixa pengar, annars...!” (“Köhi pappi või muidu...”) ja “Hotade till livet” (“Elu ohus”). Kõik need raamatud räägivad noori eri kontekstides ähvardavatest sotsiaalsetest ohtudest, mille üle nende vanematel puudub kontroll. Tegevus käib täiesti tavalises keskkonnas nagu kodu, kool, internet ja ajaveetmiskohad, peategelasteks on kaks sõpra, Tommy ja Flisen. Lenal e ndal lapsi pole, aga Tommyst ja Flisenist räägib ta nagu oma poegadest.

“Tommy on hea poiss, kes elab oma emaga, kes on tööl läbi põlenud ja haiguslehel. Iga kahe nädala tagant sõidab Tommy nädalavahetuseks isa, kasuema ja nende laste juurde. Talle ei meeldi nende pool, sest kasuema Ulle Bulle on tema peale armukade ja talle tundub, et teda ei armastata ega oodata seal. Flisen on kõva mees. Uljaspea, kes alati pahandusi tekitab. Aga kui asi käest ära läheb, siis on just Flisen see, kes, saba jalge vahel, putku paneb ja jama lahendamise Tommyle jätab, sest Tommy on temast üksjagu nutikam.”

Ideed oma raamatute jaoks on Lena leidnud ajalehest Göteborgsposten. “Inimröövid neti teel” räägib ohtudest, mis ähvardavad noori internetis võõrastega suheldes ja riputades sinna oma fotosid, mis võivad ligi tõmmata väljapressijaid. “Köhi pappi või muidu...” räägib noorte omavahelisest šantaažist ja ähvardamisest, mis on Göteborgis väga levinud. Selle kohta avaldas populaarne Rootsi veebiportaal Lunarstorm uuri­muse, mis politseid lausa jahmatas. Ka “Elu ohus” põhineb Göteborgspostenis ilmunud artiklitel meestest, kes toovad Saksamaalt suurtes kogustes alkoholi, et seda seejärel Rootsis parklates lastele ärida. Tommy ja Flisen on toodud reaalselt aset leidvate sündmuste keskele, et muuta probleemistik noortele lähedaseks.

Lena raamatud räägivad ka noorte ees seisvatest igapäevaprobleemidest. Näiteks sellest, kuidas hakkama saada vanemate lahutusega ja nende uute peredega.

“Vahel koolides oma raamatutest rääkimas käies jutustan tegelasest, kelle nimi on Ulle Bulle. Ma näen kohe, kellel õpilastest on kasuvanemad, see paistab välja sellest, kuidas nad üksteisele otsa vaatavad ja noogutavad. ­Keegi ei taha otse välja öelda, et ta elab ebanor­maalselt funktsioneerivas kasuperes ja et kasuema on ­napakas. Ma usun, et osale lastest mõjub ­hästi, et mina ­ütlen seda nende eest. Ma mõistsin seda ­koolis töötades, kus 80 ­protsendil klassist oli uus pere – mis tavaliselt tuli välja siis, kui kellelgi olid kodused ­ülesanded tegemata ja nad said ennast välja vabandada sellega, et vihik jäi teise vanema juurde. Selline on elu ja pole mõtet ­teha nägu, nagu midagi sellist ­poleks olemas.”

Lena ütleb, et tunneb end lausa kätel kantuna kõigi oma raamatute uskumatult positiivse vastuvõtu tõttu. Eelkõige on see mõeldud laste, aga ka täiskasvanute kohta. Lapsed hindavad tema romaane eriti seetõttu, et saavad end samastada Tommy ja Fliseniga, aga ka tegelasi ümbritseva olustiku tõttu. Paljud täiskasvanud omistavad Lilleste raamatutele ja tema kangelastele lausa pedagoogilist väärtust. Samas on täiskasvanutelt tulnud ka kriitikat – säärastel koledatel teemadel kirjutamise pärast. Lena tunnistab, et teemad on tõesti koledad, aga ta ei ole kunagi kavatsenud noorte tegelikku elu ilustada. Vaevalt on mõtet lugejatele teeselda, nagu oleks elu üks suur pidu ja pillerkaar, arvab ta.

“Ma ei ole nõus, et on mingid teemad, millest on keelatud kirjutada. Ma kirjutan asjadest, mis juhtuvad laste silme all iga päev, ja täiskasvanutel ei ole õrna aimugi, kui karm on elu koolis ja klassides. Noorte igapäevaelu on väga räige. Täiskasvanud ei lepiks iialgi selliste oludega, aga lastel ei ole mingit väljapääsu.”

Just avameelsust hindab Lena ka Astrid Lindgreni raamatutes. Lindgreni raamatud muudab Lilleste hinnagul heaks just see , et nende tegelasteks on mässavad, teadmishimulised ja taltsutamatud lapsed nagu Vahtramäe Emil, Pipi Pikksukk ja Karls­son, kes ei lepi etteantud reeglitega, vaid katsetavad piire. Just sellised lapsed ongi. Piiride proovilepanek ja seeläbi arenemine aga toob kaasa omad tagajärjed, mida peegeldabki Lindgreni ebatäiuslik maailm.
“Muidugi on ka minul omad piirid, mida ma kirjutades ei ületa. Ma lasen oma tegelastel alati lõpuks jamadest välja tulla ja ma ei laseks kedagi nendest näiteks vägistada, rängalt läbi peksta või end meelega vigastada. Loodan, et õpilased ja õpetajad võtavad koolis need probleemid ette ja arutavad neid, nii et kui need ohud tekivad, siis suudetakse neist ka julgelt rääkida.”

Kirjutamisega paralleelselt juhib Lena “krimkaklubi”, kus 10–13aastased noored saavad ise kirjanikena kätt proovida. Kursus sisaldab ka teooria osa, kus ta selgitab, kuidas krimilugu planeerida ja mis on selle kohustuslikud koostisosad. Alates tegevuspaiga ja peategelaste valikust. Milline on täiuslik kuritegu? Mis on motiiv ja kes on kahtlusalused? Praktilistes tundides kirjutavad klubi liikmed ise krimkasid ja Lena toetab neid nõu ja jõuga.

Lena ei kavatse Tommy ja Fliseni seiklustele veel niipea lõppu teha, ent tal on kavas hakata kirjutama põnevusromaane veelgi noorematele ­lugejatele. Just nende väsimatu teadmishimu on see, mis teda selleks ­innustab.

“Tänavu ma õppisin stsenaristikat – kuidas kirjutada filmi- ja telestsenaariume. Siis ma käisin veel laste ja noorte draamakirjanduse kursustel, millest on raamatuid kirjutades väga suur abi.”

Me ei tea, mida need teadmised Lenale kui kirjanikule edaspidi tähendavad, aga igatahes tasub tema tulevastel tegemistel silm peal hoida. Tänavu sügisel ootab kirjanik Lena Lillestet esimene samm rahvusvahelise tuntuse suunas: Inbrott i skolan ja Kidnappare på nätet on leidnud tee üle piiri Norrasse.

 

Lena Lilleste
Sündinud aastal 1967 Göterborgis,
isa eestlane, ema ­roots­lane.
Avaldanud neli kriminaalromaani noortele: “Murdvargus koolis”, “Inimröövid neti teel”, “Köhi pappi või muidu…” ja “Elu ohus”.