Normaalne korruptsioon
Neidis tõmbus mu jultumusest kalbeks ja sõnas väriseval häälel, et "tämä ei ole valitettavasti mahdollinen, koska kaikki liput on jo loppunut". "Kuinka niin, siella on vapooja paikkoja." "Ne ovat varattuja." "No olkaa nyt ihmiseksi, päästäkää sisään." "Valitettavasti se ei ole mahdollista." "Aga ma ju olen spetsiaalselt selle filmi jaoks Eestist kohale sõitnud?!" Ninarõngaga tüdruk vaatab mind kalapilgul ja muudkui korrutab "se ei ole mahdollista".
Korraga tabab mind vihavahk kogu Soome süsteemi vastu. Kuradi seaduskuulekus, kuradi riigitruudus, kuradi heaoluühiskond. Kuradi sotsiaaldemokraatlik bürokraatia. Kõigile võrdse teelusikaga. "See ei ole võimalik, sest see pole ette nähtud." Võimetu paindlikkuseks, võimetu inimlikkuseks. Muideks, Soome koolitulistaja kandis T-särki sotsiaaldarvinistliku epigrammiga "Humanity is overrated".
Aga meie endagi elulaad kipub järjest lahti ütlema idaeuroopalikust metsikusest ning alistuma skandinaavialikule seaduskuulekale stiilile. Kõik olgu ootuspärane, turvaline, egalitaarne. Mis poliitika tasemel on iseenesest OK. Ja sotsiaalsel tasandil. Aga eraisikuna käib närvidele. Mööngem, liigses kontsentratsioonis muutub kontrolliühiskond ahistavaks. Piletikontrolör varitseb iga nurga peal. Mu suvemaja naaberkinnistul asuvat imeilusat juugendstiilis kindrali villat kaitsevad niivõrd vettpidavad muinsuskaitse eeskirjad, et igasugune ehitustöö on seal võimatu. Seepärast on maja praeguseks läbi mädanenud ja kokku kukkunud.
Seadusandjal on kalduvus jahvatada järjest uusi seadusi, keelde ja reglemente, kuni kogu meie elu saab ühtlaselt seaduste ämblikuvõrguga kaetud. Iga argipäevastki toimingut reguleerib mingi norm.
Tavaliselt vastandub ebaisikulisele seadusele inimlike suhete tasand. Võrgustik, mida võib kutsuda semukapitalismiks, korporatiivsuseks või siis inimnäoliseks korruptsiooniks, kui soovite. Aitad sina mind, aitan mina sind. Sul on oma inimesed, kellele võid loota. Sul on oma backup; ükski mees pole üksik saar, nagu kirjutab Nick Hornby. Inimnäoline ringkäendus laseb tunnetada kas või illusoorselt, et kontroll meie elu üle on meie enda käes, et me oleme aktiivne subjekt, mitte pelgalt seaduskoorma all lössi vajutatud objekt. Mitte "ei ole ette nähtud", vaid "kui kuidagi ei ole võimalik, siis kuidagi ikka on võimalik". Õnneks on see piisavalt elujõuline mentaliteet, et ükski populistlik nulltolerantsinui seda ohustada suudaks.
Ma olen kaugel sellest, et õigustada jäledat kriminaalset korruptsiooni või majanduslikku ja poliitilist ringkäendust. Kuigi jah, mööngem, isegi Rahvaliidu juhtorikate sebimises on midagi sümpaatset. Lihtsalt ma saan neist aru. Seaduste paindlikus käsitlemises on midagi inimlikku ja... khm, tervet mõistust.
Ükski vana Euroopa rahvas ei võta ülemäära tõsiselt eurodirektiive. Need on välja mõeldud lolli uue Euroopa tarbeks. Ühes tundmatuks jääda soovivas pealinna kõrtsus saavad omad joped ikkagi teatud kellaajast suitsetada. Kõrtsulised lähevad sellest privileegist pehmelt öeldes ekstaasi.
Me oleme oma edasipüüdliku riigi üle uhked ega saa aru, mis neil teistel viga on. Kõigil neil postsovettidel, kellega meil oli ühine stardiplatvorm. Me saatsime rooside revolutsiooni teinud grusiinidele oma endise peaministri, kes hakkas neile õpetama tsiviilühiskonna toimimise põhimõtteid. Et riigiametisse ei peaks kutsuma oma lehma-lellepoegasid, vaid tuleks korraldada konkurss kõige kompetentsema kaadri väljasõelumiseks. Miks nad nüüd sellega rahul ei ole?
Aga tegelikult oleme vist natuke kadedad ka. Neil seal kogukondades on säilinud inimestevaheline solidaarsus. Veresidemed on olulisemad kui konkurents ja kompetents, sa kuulud eelkõige kokku oma inimestega, alles seejärel oled riigikodanik. Aeglasema taibuga hõimkonna liikmel on peagu samasugused võimalused inimväärsele elule, kuuluvustundele ja väärikusele kui kõige briljantsemal. Utilitaarse osavuse asemel troonivad elus vanad väärtused - vaprus, au ja õilsus - atavismid.
Tülpimuse hetkedel tungivad pähe ketserlikud mõtted. Et nahhui, on meile vaja seda väikese ja tubli riigi fassaadi? Kui keegi seda nagunii tõsiselt ei võta. Meid iseloomustab ainult totter komme iseendale kulpi lüüa. Miks peab kogu teenindav sektor töötama nagu õlitatult, kui näiteks Hollandis see ei tööta? Nahhui me peame oma tööandja ees koogutama, kui näiteks prantslane võtab end päevapealt lahti, kui ülemus talle ei meeldi?
Miks on meile vaja heaolu? Miks peab SKT kogu aeg kasvama? Läbi aastatuhandete pold maarahval halli aimugi, mis asi see on. Käkk ette, kört selga ja ehale! Nahhui, on meil vaja igal talvel puhata Tai beach'idel? Seal käivad ju tsunamid. Soetagem parem soe vammus ja jalutagem talvises kuusemetsas. Nahhui, on igale eestlasele vaja oma isiklikku maja? Niigi on meid nii vähe, et kaome üksteisel silmist.
Nahhui, on meile vaja eeskujulikku seadustikku, mis reglementeerib iga väiksegi detaili meie elus? Nõndaviisi kaob elust iskliku vabaduse mõrkjas maik.
Indias elab ligi miljard inimest, aga liiklusmärke on, khm, ma arvan iga miljoni peale üks. Aga liiklusstiihia toimib suurepäraselt iseorganiseerumise printsiibil, kus nõrgemal - jalakäijal ja rollerimehel - on enamasti eesõigus. Vastukaaluks meie kohutavalt keerulised liikluseeskirjad pluss Tallinna tänavatel kehtiv tugevama õigus.
Lõpuks, keda me petame? Tegelikult ei kadesta Eesti elu ülereglementeeritust vist ükski normaalne rahvus.
Nende irdmõtetega tahaks tervitada Tarbijakaitset, kes selle asemel, et kaitsta tarbijat rämpskauba eest, tegeleb täie pauguga Elioni Porri reklaamikampaanias osalenud isikute vanuse tuvastamisega. Järsku saab jälle kinni panna, ära keelata, vastutusele võtta?!
