Üks 20.sajandi originaalsemaid tsivilisatsiooni olemust lahanud teoreetikuid, saksa sotsioloog Norbert Elias on muu hulgas käsitlenud Hitleri võimuletulekut: kuidas nii kõrge tsivilisatsiooniga - linnastunud, tööstuslikult arenenud ja riikliku haridussüsteemiga - maal nagu Saksamaa oli 1920-1930ndatel kümnekonna aastaga võimalik jõuda brutaalsuseni, kus ühiskond aktsepteeris juutide massihävituse. Ei taha siin muidugi tuua mingeid analoogiaid Eesti arengute ja 20. sajandi keskpaiga vahel, ent Eliase analüüs on intrigeeriv ja möödaminnes heidetud võrdlused Natsi-Saksamaaga on meie avalikus debatis juba igapäevane tapeet.

Valija tahet järgides parketikõlbulikuks tunnistatud ja koalitsioonikõnelustesse kaasatud EKRE ideolooge on võrreldud natsidega. Räägitakse keskaja tagasitulekust väärtustes, rahvas on oma sõna öelnud ja uued juhid tõotavad “normaalse” elu tagasitulekut.

Ühiskonnas ei toimu muutused üleöö, vaid protsessidena, vaikselt ja vargsi, kuni saavad mingite otsuste või valikute kaudu ilmsiks kui tagajärjed.

Ühiskonnas ei toimu muutused üleöö, vaid protsessidena, vaikselt ja vargsi, kuni saavad mingite otsuste või valikute kaudu ilmsiks kui tagajärjed. Kuidas ja miks saavutavad rahva poolehoiu muutused, mis viivad sellesama rahva õiguste piiramiseni ja vabaduste vähenemiseni, kuni kaasaegse, üksikisiku vabadusel põhineva elukorralduse kokkuvarisemiseni? Kuidas on näiteks sõnavabaduse, meediavabaduse ja teisi piiranguid ajaloos õigustatud - näiteks julgeoleku või rahvuslike huvidega - ja miks on inimesed üksmeelselt selliste muutuste, uue rangema korra poolt?

Piiranguid esitatakse ikka kui asjakohaseid. Eriti legitiimne Eesti kontekstis on selliste rahvuslike huvide kaitse nagu rahvuse kestmine, keele ja kultuuri säilimine, mis on sätestatud põhiseaduses kui Eesti riigi mõte.

Kas paremäärmuslaste kaasamine valitsusse võiks nende huvide kaitse sildi all muuta Eesti elukorralduse aluseid? Kas jätkub elu nagu seni, kõik jääb harjumuspäraseks, ülikoolid on vabad ja meedia suukorvistamata? Et radikaalid taltuvad koalitsioonis ega hakkagi ellu viima oma ideid, korrale kutsuma erinevaid ühiskonnagruppe nagu naised, seksuaalvähemused, kunstnikud või teised rahvused peale puhastverd eestlaste?

Üksikisikust ühiskondliku muutuseni


Norbert Eliase ühiskonnakäsitlust iseloomustab ühiskondlike liikumiste põhjendamine inimpsüühika dünaamika kaudu. Ta selgitab ühiskondlikke arenguid ehk sotsiogeneesi psühhogeneesi kaudu: kuidas muutused üksikinimese käitumises ja teadvuses viivad suurte ühiskondlike protsessideni. Tema originaalne sotsioloogiline pilk, ennekõike tsivilisatsiooniteooria (eesti keeles mh “Tsiviliseerumisprotsess” I 2005, II 2007, vt ka “Mis on sotsioloogia” 2013) selgitab omapäraselt suuri ühiskondlikke muutusi, kombineerides Freudi psühhoanalüüsi, poliitika- ja ajalooteadust.

1989 ilmunud raamatus “Studien über die Deutschen” (ingl.k. “The Germans”, 1996) annab ta saksa rahvuse psühhogeneetilise arengu ülevaate, kus juhib tähelepanu preisiliku militaarsuse tähendusele saksa habituses, rahvuslikule uhkusele ja alandusele suurte ajaloosündmuste käigus ning tagajärgedele, milleni need eeldused ja vaimne seisund viis. Nimetatud raamatu peatükis “Tsivilisatsioon ja vägivald” poliitilise vägivalla ajalugu lähemalt vaadeldes kirjeldab Elias vägivaldse liikumise keskse tegurina selle liikmete tähtsusetuse ja väärtusetuse tunnet. Ainus lootus tähendusrikkamale elule seisneb senise ühiskonna hävitamises. Valitseb pidev vajadus õõnestada autoriteete, valdav on nihilism. Hävitamise võime toob tähendusrikkuse tunde. See, kes hävitab, on kõikvõimas, kirjeldab Elias alandatute tunnet: “Lõpuks hävitaja triumfeerib - Lucifer maailma varemetel”.

Paremradikaalide võimuletulekut Ida-Euroopas on põhjendatud poliitilise eliidi ja valitsejate vastasusega. Ka Eestis on EKRE tõusu seletatud ääremaade vastulöögina eliidile ja “ääremaastumine” pole mitte ainult geograafiline, vaid ka vaimne seisund, mida leidub ka linnades. EKRE on suures osas vähemharitud ja vaesema ühiskonnaosa poliitiline valik. Sõjakus ja militaarsus kaasnevad radikaliseerumisega, samas ei ole üldrahvalikku kaitsetahet ju kuidagi sobilik taunida. Väärib tähelepanu, et mitmed EKRE ridades Riigikokku valitud isikud on paramilitaarse taustaga. EKRE eesmärk on mitmete euroopaliku tsivilisatsiooniga kaasnevate, nö meile “võõraste” sotsiaalsete innovatsioonide hävitamine - näiteks kooseluseadus -, mida kavatsetakse läbi viia enamiku tahet väljendavate rahvaküsitluste abil. Kahtluse all on sooline võrdõiguslikkus ja multikultuursus Eestis.

Alandatud rahvas


Kuidas alandatud rahvas käitub? Peatükis “Tsivilisatsiooni kokkuvarisemine” analüüsib Elias masside käitumist, kelle huvid vastanduvad valitseva võimueliidiga ja teisalt on huvid, mis ühendavad rahva valitsejatega. Viimaste hulgas on valdavad rahvuslikud huvid ja uskumused, ühisrinne välismaalaste vastu (eriti mingi arhetüüpse rahvusliku vaenlase vastu), mis seob kõiki ühiskonna liikmeid ja rühmi. Eliase kirjeldatud Saksa ühiskonnas oli arhetüüpseks vaenlaseks juudid. Eestis on arhetüüpse vaenlase kuju ilmselt venelane, aga rahvuslikku koondumist on näha ka abstraktses hirmus immigrantide, muslimite ees.

Väärib rõhutamist, et Elias analüüsib juutide massihävitamist mitte kui Hitleri ja tema kaaskonna erandlikku kurjust, vaid ühiskondliku arengute väärdunud tagajärge, mis tugines oma aja teaduse saavutustele (rassiteadus, hügieen, infotöötlus), oli kõrgtehnoloogiline ja hästi organiseeritud. Ta toob paralleele tänapäeva sõjatööstusega, mis on kõrgtehnoloogiline ja toetub samuti teaduse uusimatele saavutustele. Juutide massihävituse otsusele 1939 eelnesid Saksamaal mitmete teiste rahvarühmade tagakiusamised ja hukkamised: kommunistid, jehoovatunnistajad, homoseksuaalid, natsidega koostööst keeldunud kristlikud vaimulikud.

Kord tsiviliseeritud, alati tsiviliseeritud?


Elias rõhutab, et eurooplaste, ka 1930ndate sakslaste arusaam endast oli kui kõrgelt tsiviliseeritud, kultuursest rahvast. Rahvuspuhtuse nimel läbi viidav “alamate” ja kurjade inimgruppide hävitamist, mis rüvetasid “rassi”, mõtestati selles kontekstis ratsionaalselt kui vajalikku. Tsivilisatsiooni mõtestati kui enesestmõistetavat: “kord tsiviliseeritud, alati tsiviliseeritud”.

Kui veel paralleele tõmmata, siis 1930ndatel iseloomustasid natside tegevuse haritud vaatlejad ajakirjanduses neid kui agitaatoreid, kes ise ka andsid endale aru, et suur osa sellest, mida nad räägivad, on jama. Usuti, et kui “asi tõsiseks läheb”, käituvad nad nagu “me kõik”. Usuti, et natsidel on vaja oma propagandat üksnes võimulepääsemiseks. Võimulepääsemist nähti kui ratsionaalset tegevust ja natside vahendid selleks näisid õigustatud. Elias väidab, et natside mentaliteet jäi haritud kommentaatoritele lõpuni mõistetamatuks, sest neid peeti endasarnasteks. Teati küll ääriveeri, et natsionaalsotsialistide eesotsas on poolharitlased, aga ei pööratud piisavalt tähelepanu asjaolule, et Hitler ja tema kaastöölised uskusid sügavalt seda, mida rääkisid. Elias märgib, et ka tööstuslikumalt kõige arenenumate ühiskondade lõhe vähemharitud ja haritud ühiskonnagruppide vahel on väga suur ja poolharitlaste osakaal valdav. Usk pseudoteaduslikku rahvusmütoloogiasse kombineerus juhtivate natside puhul intellektuaalse ja moraalse hämarusega.

Ma ei tahaks siin otseseid paralleele tõmmata, aga EKRE ideoloogidega käsikäes demokraatliku ühiskonna alustalasid õõnestav Sihtasutuse Perekonna ja Traditsioonide Kaitseks, Varro Vooglaid ja tema kaasvõitlejad on oma fanaatilise sõnumiga ja karismaatilise kihutustööga ehk seltskond, keda ei tohiks alahinnata.

Elias näitab, et haritud eliit elab usus, et nende tõlgendused toimuvast on mõistetavad ka vähemharitutele, kuid see ei pea olema nii. Just seepärast tuli tsivilisatsiooni kokkuvarisemine 1930ndate Saksamaal haritlastele niisuguse üllatusena.

Eestlaste enesepilt on positiivne, me oleme edasipüüdlikud, kirjade järgi haritud, eeskujulikud NATO ja Euroopa Liidu liikmed ning ennekõike tehniliselt innovatiivsed eurooplased. Kas on võimalik, et sellises tublis tsiviliseeritud kogukonnas saaks päriselt läbi viia mõnda paremäärmuslaste ideed, mis muudaksid pöördeliselt eesti ühiskonnakorraldust, näiteks tsenseerida kultuuri, et see oleks arusaadavam enamikule? Kas on Eestis tegelikult võimalik piirata naiste vabadusi, et “tagada eesti rahva kestmine” või kas on võimalik tühistada seksuaalvähemuste mõningad õigused, et “kaitsta perekonda”, laste õigusi ja konservatiivseid väärtusi? Vaatamata haritlaste usule, et Eestis toimuv on mingi halb unenägu, näitab teiste idaeuroopa maade pööre “normaalsuse” suunas ja rahva heakskiit näiteks meedia, sõnavabaduse ja hariduse sisu piirangutele, et kahjuks on kõik võimalik.