Oh uputust!

Fanny de Sivers’i raport olukorrast Prantsusmaa raamatuturul.

Prantslased austavad kirja­nik­ke. Juba ammust ajast. Siis, kui suurem osa rahvast ei suutnud veel tähti vee­ri­da, tähendas oskus oma mõtteid paberile panna kuulumist kõrgemasse klassi. See respekt on jää­nud ja seepärast on pal­ju­del kiu­sa­tus ise kirjanikuks hakata. Iga kooliaasta alguseks vajub raa­ma­tukaupluste riiulitele tohu­tu uudisteoste laviin. See kuhjumi­ne ühe aastaaja peale näib olevat Prantsusmaa eripära. Kuskil mujal Euroopas ei tunta sellist trügimist. Seal on siis “noored” autorid oma esimese romaaniga, vanemad tegelased, kes sageli korrutavad juba tuttavaid lugu­sid, tõlked ja mitmesugused esseed-tõsielulood.

Kümmekond aastat tagasi oodati sügiseks umbes 250–300 uut raamatut. 20. sajandi lõpul oli neid juba 500 ümber. Ajakir­jandus küll halises, et nii palju raamatuid ei jõua keegi läbi lugeda, suurem osa lendab juba paar nädalat pärast ilmumist prü­gikasti või paberi üm­ber­töötluse keskusesse. Mitmed kultuuritegelased sattusid lausa paa­nikasse: kulla kaaskodani­kud, ärge ometi kirjutage nii pal­ju. Ja Maurice Druon tänas Ju­ma­lat, et selle “ettenä­ge­vus on jätnud meile veel mõ­ne pagari, kingsepa ja kiviraiuja”. Kujutage ette, mis saaks Prant­sus­maast, kui tal oleks ainult mi­tu­küm­mend miljonit kirjanikku!

Kahjuks pole need sajandi­lõpu manitsused vilja kandnud. Käesolevaks “hooajaks” on välja kuulutatud 663 romaani, millele liitub veel muud kirjavara. Kriiti­kud kõnelevad “uputusest” (Lõu­na-Prantsusmaal mässab äi­ke ja jõed ajavad üle, Pariisis aga lai­ne­tab paberipahn!) ja “ummistusest”.

Mõnigi väärtuslik teos kaob sellesse kuhja ära. Nii näiteks märkas vaevalt keegi Viivi Luige alles hiljuti prant­suse keelde tõlgitud “Ajal­oo ilu”, välja arvatud muidugi Põhjala ning Ida-Euroopa instituudid.

Teose edu oleneb tihti kirjastaja tujust ja võimalustest ning ka televisiooni kultuurisaadetest. Kirjastaja, kes saab aastas tu­han­de käsikirja ümber, valib sageli autori, kes näeb hea välja ja os­kab esineda, s.t poolehoidu võita või huvi äratada. Sel pole mui­du­gi midagi ühist teose väär­­tu­se­ga. Kirjastaja ja kirjutaja suhted moodustavad eriliselt põneva peatüki, mis tasuks teaduslikku uurimist.

Paar naisautorit, kel pole vedanud oma käsikirjadega, on vahepeal abiellunud oma kirjastajaga. Kah edu! Võibolla isegi etem kui hästi müüdav raamat!

Ka kirjutaja vanus tuleb arvesse. Lootustandev autor peaks olema väga noor – üks sai alles 13aastaseks – või siis hästi vana, mitte alla 70.

Muidugi, skandaal näib pakkuvat kõige pa­remat reklaami. Marie Darrieussecq sai kuul­saks oma seaks muutunud naiskangela­se­­ga. Michel Houllebecq oskas osavalt ka­sutada eurooplaste pornoturismi Aasias ja sai pau­gupealt tähtsaks kirjanikuks. Ka tänavu on juba üheks skandaaliks põhjust antud. Nicholas Jones-Gorlini romaanis “Rose bonbon” (minu ema ütles “ponksiroosa”) kirjeldatakse põhjalikult ühe pedofiili asjajamisi. Üks lastekaitse selts on juba autori kohtusse kaevanud, Inimõiguste Liiga jälle tõstab kisa moraalitseva tsensuurivaimu vastu ja ajakirjanduses käib kõva vaidlus selle üle, mida tu­leb pidada eluks, mida kunstiks, kus asub lu­batu ja lubamatu piir, jne. Igatahes kirjastaja Gallimard võib rõõmustada reklaami üle.

Küllap tuleb ka teisi skandaaliotsijaid. Üks ajalehe Libération filmikriitikuid on pühendanud oma esimese romaani seksuaal­mõr­vadele, mis küll vaevalt kedagi vaimustaks, välja arvatud autorit ennast, kes arvab et pee­nise asemel kasutatav kööginuga mõ­jub eriti erootiliselt. “Eputav ja pseudopoeetiline rida jubedusi, mis ajavad oksele,” loeme ajak­irjast Elle (2. september 2002).

Ka jaanuaris on ette näha teatavat elevust uudisteoste osas. Kuid ka juba tuntud autorid annavad endast kuulda, ka siis, kui neil pole midagi erilist öelda. Tuntud nimi arvatavasti prü­gikasti ei satu. Nii näiteks omaaegne avan­gardistlik kirjanik, kirjanduskriitik ja Pa­riisi seltskonnalõvi Philippe Sollers, kelle vii­mast romaani “L ’étoile des amants” (“Ar­mastajate täht”, kirjastus Gallimard) kommenteeritakse ohtralt. Magedalt roman­ti­line armastusromaan, mis avastab, et saab olla õnnelik, kuigi ajastu jääb depressiivseks, tambib ühe koha peal ja tahab olla moodne. Tõsine Le Monde (6. september) pühendab oma kirjanduslisa esikülje “vaiksele Sol­lersi­le” ja kiidab tema “oodi elatud luulele”. Mait­sete üle ju ei vaielda, eks ole!

Esseistika asetub seekord täiesti päevaküsimuste valda. 11. septembri terror hõljub ikka veel meie pea kohal. Mida tähen­dab islam, terrorism, prantslaste ameerika-vaenulikkus? Üle kuuesaja dokumentaalteose arutab neid küsimusi.

Sellegipärast ilmub ka veel teoseid ajaloo, filosoofia ning usueksegeesi teemadel. “Igaüks otsustagu ise oma perspektiivi järgi,” kirjutab Le Monde 30. augustil, “kas see on ajast ja arust asi või meie õnn.”

Kuid ka siin kerkib mõni vana tuntud nimi esile. Ikka veel kõneldakse Jean-Paul Kauff­­manni viimasest raamatust “La lutte cont­re l’ange” (“Võitlus ingliga”, kirjastus Gal­li­mard). Tuletagem meelde, et Kauffmann töö­tas Lii­ba­no­nis ajakirjanikuna ja sattus kol­meks aastaks pantvangina islamistide kätte. Kirjani­ku­na sai ta kuulsaks oma uurimusega Napo­leo­ni vii­mas­test eluaastatest Püha He­le­na saa­rel (Chambre noire de Longwood – “Long­woodi pi­me tuba”, 1997), mis sai erilise edu osaliseks – üle saja tuhande eksemplari läbi müüdud – ja viis kirjandus­auhinda. “Võitlus ingliga” ilmus ju­ba läinud aastal ja Prantsuse Akadeemia an­dis Kauff­mannile sel puhul Paul Morand’i ­preemia.

Kauffmanni teema tundub pariislasele iga­päevane ja samas haruldane. Teose kesk­punktis on Eugene Delacroix’ suur maal barokses Saint-Sulpice’i kirikus püha Agnese kabelis: Jakobi võitlus ingliga. Mõned peavad Delacroix’d 19. sajandi kõige suuremaks religioosseks maalikunstnikuks. Visa kuulujutt räägib, et tema isa olevat kahtlase eluviisiga piiskop Talleyrand. Kauffmann püüab avastada, kes see mees tegelikult oli ja mida ta tahtis väljendada oma maalis. Teos viib lugeja vähetuntud Prantsusmaa nurkadesse ja 19. sajandi keerdkäikudesse. Igatahes huvitav lugu, mis algab ja lõpeb ühes Pariisi linna­osas, kust me kõik läbi käime.

Aasta-paari pärast selgub, mis praegusest raamatu-uputusest välja ujub. Praegu saab kriitik kirjutada vaid sellest, mis tal silme ees.

* Huvitav märkida, et Saint-Sulpice’is ristiti markii de Sade ja laulatati Victor Hugo.