Ösel Foodi tegevjuht Kuldar Leis avalikustas Eesti meedias, et firma liinitöölised ei ole naised, vaid noormehed, põhjendades eelnevat sõnadega: “See on teadlik valik: nemad on tugevad, ei jää rasedaks, ei jää haigeks, ja nende lapsed ei jää haigeks.”
Tahaksime hr Leisi tähelepanu juhtida asjaolule, et niisugune sooline diskrimineerimine on ebaseaduslik nii Eesti Vabariigi Põhiseaduse kui ka Töölepingu seaduse sätetest lähtuvalt. Töölepingu seaduse paragrahv 10. (1) sätestab: “Seadusevastane on eeliste lubamine ja andmine ning õiguste piiramine sõltuvalt töötaja või tööandja soost, rahvusest, nahavärvist, rassist, emakeelest, jne. Samuti on seadusevastane töötaja või tööandja õiguste piiramine sõltuvalt perekonnaseisust, perekondlikest kohustustest, kuuluvusest kodanike ühendustesse ning töötajate või tööandjate huvide esindamisest.”
Tekib küsimus: kas ja kuidas mõõdeti töölesoovijate tugevust (teatavasti on nii mõnigi naine mõnestki mehest tugevam), kuidas saab Ösel Food olla kindel selles, et need noormehed ei jää haigeks (ei ole loogiline väita, et naised jäävad rohkem/kergemini haigeks, kui Ösel Foodi eriliselt välja valitud noormehed). Lisaks tekitab uudishimu, milline on imevahend, mille abil on välistatud, et valitud noormeeste lapsed haigeks ei jää? Või on ehk tegemist hoopis noormeestega, kellel pole lapsi ja kes on (vaba)abielus naistega, kes ei ole võimelised rasestuma?
Kui Ösel Foodi töötajate puhul on aga tegemist noormeestega, kellel on lapsed või kellel on soov lapsevanemaks saada, siis toimuks veel ka perekonnaseisu ja laste kasvatamisega seotud diskrimineerimine. Kui eelnev vastab tõele, tahaksime teada, kas neilt väljavalitutelt nõutakse ka allkirja selle kohta, et nad Ösel Foodis töötamise ajal lapsevanemaks ei saa, või keelab ettevõte neil hoopis haige lapsega koju jääda?
Sooviksime juhtida tähelepanu asjaolule, et hr Leisi üdini seksistlikud väited ning Ösel Foodi personalivärbamispoliitika propageerib macholikku meheideaali, mille mõju Eesti meeste elule ning tervisele näitab statistika. Võttes aluseks 2000. a andmed, tuleb nentida, et 20-24 aasta vanuseid mehi hukkub keskmiselt 7-9 korda rohkem kui samas vanuses naisi. Peamised surma põhjused on liiklusõnnetused, tapmised, õnnetusjuhtumid ja enesetapud. Masendavad numbrid: aastaid on 20-29 aastaste meeste enesetappude arv olnud 6-9 korda kõrgem kui naistel (vt Eesti Statistikaamet). Põhjused, miks nii suur hulk noori mehi otsustab elust lahkuda iseenese käe läbi, võivad peituda ühiskondlikus suhtumises, mille kohaselt tõeline mees ei nuta ega vaja kellegi abi ja toetust, või kasutades hr Leisi sõnu “on tugev, ei jää rasedaks ega haigeks”.
Lisaks on meeste suremus naiste omast 3-4 korda kõrgem. Kahjuks pole ilmselt ka tulevikus pöördelisi muutusi loota, sest hetkel on meeste keskmine oodatav eluiga 65 aastat, mis on 11 aastat vähem naiste keskmisest oodatavast elueast.
Hr Leisi seisukohad sobivate tööliste valiku osas ei ole ainult diskrimineerivad ning seadusevastased, vaid kahjustavad ka pikemas perspektiivis Eesti meeste elu ning tervist. Tahaksime loota, et Tööinspektsioon täidab oma ülesanded Ösel Foodi personalipoliitika osas ning teostab riiklikku järelevalvet töösuhteid reguleerivate õigusaktide täitmise üle.
Ilvi Jõe-Cannon
Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus
