Eelmise nädala lõpus läks prokuröri lubatähega maksupolitsei õigusbüroo Legalia kontorisse jurist Aivar Pihlaku tuppa ja viis sealt kaasa Ernesto Preatoniga seotud firma Baltic Investments paberid. Maksupolitsei arvab, et see firma pole maksnud makse. Mõistagi vihastusid selle peale advokaadid, kuna advokatuuri seadus ütleb, et advokaadibüroosid ei tohi läbi otsida. Samas argumenteerib teine pool, et maksukorralduse seadus ei tee erandeid ühelegi ettevõtlusalale ning teiseks tuleb arvestada, et Pihlak on ühteaegu õigusbüroo töötaja, aga samal ajal ka mitmete äriühingute juht.

Olen rääkinud mõne advokaadiga, mõne maksuametnikuga ja mõne prokuröriga. Nad kõik on väga veenvad. Kõik viitavad seadustele, mis tõepoolest nende argumentatsiooni toetavad. Nii see ongi. Seadused on vastukäivad ning kui kumbki pool järele ei anna, siis lahendatakse konflikt kas kohtus pika arutelu käigus või kiiresti poliitilist jõudu kasutades.

Praegused sündmused teevad mind mõnevõrra ärevaks. Justiitsminister ei peaks mu meelest asuma nii selgesti ühele poolele, nagu Märt Rask on teinud, kuna tal on administratiivsed võimalused oma tahet peale suruda. Olen mures veel enam sellepärast, et poliitilise surve rakendamine on Ernesto Preatoni firmade uurimisega seoses tavapäraseks saamas. Üks Isamaaliidu tipp-poliitikuid on näiteks Tallinna Väärtpaberibörsilt selgesõnaliselt nõudnud, et uurimine lõpetataks. Samasuguseid signaale on saanud ka teised asutused. Ning lõpuks on üks tuntud advokaat ka mulle saatnud sõnumi, et ei maksa väga terav olla.

Arvan, et advokaadibürood peaksid jääma nö viimaseks pelgupaigaks, kuhu inimesed saavad oma saladusi ja pabereid usaldada. Kuid arvan ka, et praegust juhtumit tuleks põhjalikult selgitada, kuna mulle pole küll selge, kas Aivar Pihlaku tegevus Preatoni firmades piirdus õigusabiga või oli midagi enamat.