Okastraat, nuhkimistehnoloogia ja innovatsioon
Ometi polnud see üldse niimoodi mõeldud. Selliseks kasutamiseks. Nutikad ameeriklased leiutasid okastraadi 1870. aastatel, et oma hiiglaslikuks kasvanud loomakarju kuidagi koos karjamaal hoida. Säästlik uuendus - kui kalliks ja vaevarohkeks oleks läinud vanamoelise tara ehitamine Ameerika mastaapides väikesegi valduse ümber. Aga nüüd, paned mõned postid, tõmbad traadid vahele, värsid on paigas. Pidavat küll nahka rikkuma. Kuid leiutisel polnud mingit pistmist ega mõtet taga inimeste vastu pruukimseks. Tara on ju teadupärast loomale.
Tegu oli ilmselge innovatsiooni, selle meieaegse lemmiksõnaga, mis päästab päeva ja tõmbab majanduskriisist välja.
Ühel kaunil hommikul pajatas raadio, et targad eestlased on hakkama saanud järjekordse innovatsiooniga. Nimelt leiutanud vidina, mis annab teada, kui auto ületab ettenähtud kiirust, teatab sellest kohe politseile, kes siis kohe võib väljastada trahvi. Või tööandjale, kui juhtub ametiauto olema, ka. Juba otsitakse kontakte siseministeeriumiga, nagu uudised, milles esineb innovatsioon-sõna, kantud paanilisest optimismist.
Mõnda aega varem leidsin mina ühest tehnoloogiablogist teate, et targad eestlased mõtlesid lausa Silicon Valleys välja suure innovatsiooni. Maailmakuulsus ja suurepärane maine maarjamaisele insenerimõttele, eks? Lähed lähemalt vaatama - innovatsioon seisneb arvutiprogrammis, mis, kui arvutit pole klikatud või klahvi vajutatud või on vale netikülg lahti, informeerib sellest kõrgemalseisvat arvutit ehk läheb ülemusele kituma. Soovi korral saadab signaali ka SMSina, oli vist. Ja ka selles uudises oli paanilist optimismi: näe, kui kõvad me oleme. Innovaatilised.
On veel toredaid edulugusid ettevõtetest, kes pakuvad jälgimissüsteeme, internetikasutuse monitoorimist, kiibistamist, positsioneerimist. Kõik see on nii suurepärane, see kõik on nii armas, see kõik vajab jätkuvad arendamist, toetamist, edendamist, promomist, et lausa nutt tuleb peale, kui tore see infoühiskond ikka on ja milliseid võimalusi pakub. Ilmast ilma üks silm on peal...
Andke nüüd kõik infotöötajad ja arendajad andeks, aga tegu on või võib seda nii tõlgendada, puhtakujulise kitumise ja nuhkimise tehnoloogiate arendamisega. Kui seda vastavalt kasutada tahetakse. Täpselt sama lugu nagu alguses mainitud okastraadiga - piisavalt haige mõttelaadiga isikud leidsid, et kõlbab ka inimeste taras hoidmiseks. Need olnud, muuseas, kultuursed inglased Buuri sõdades.
Ons okastraat süüdi? Või selle leiutaja? Või siis arvukad infovidinate leiutajad? Kindlasti mitte. Teise primitiivse riistaga võrreldes - kirvega raiub osav mees tare üles, kehvem lõhub puid, aga haige vaim lööb naabrile pähe... Igaüks võib selliseid näiteid kuhjaga välja mõelda. Näiteks, et pesapall on ju ka tore mäng, aga... Vaja on vaid haiget vaimu.
Ei mäleta justnagu, et infoühiskond, mille tulekut ikkagi suure vaimustusega tervitati, isegi kui päriselt aru ei saanud, olnuks kujutletud võimalusena inimeste järgi võimalikult põhjalikult nuhkida. Kus nad käivad, mida ostavad, kui kiiresti sõidavad, kellega läbi käivad. Polnud ju nii. Mõte oli - vist - ikka selles, et kiiresti, odavalt, igalt poolt oleks võimalik suhelda, teada saada, teada anda, teha mingeid asju ilma, et peaks kohale sõitma. Et kõik oleks ainulaadselt ja võluvalt lihtne. Parem, avatum maailm.
Aga näib, et kogu selle infomaailma võlusid võib kasutada ja tahetakse kasutada hoopis teisel eesmärgil. Just nimelt nuhkimiseks, kontrollimiseks, nina vahele toppimiseks. Sest see on võimalik, tarvis on ainult vastavat mõttelaadi. Umbusklikku, klatšihimulist, haiglaselt uudishimulikku, veendunut, et inimese sõna ei maksa midagi, kõike tuleb tõestada, kõiki tuleb kahtlustada ning igaühe kohta tuleb koguda mahukas toimik, millega talle õigel ajal saab vastu pead anda. Olgu virtuaalselt või reaalselt. Veendumust, et niikuinii on kõik pätid ja teevad kõik valesti, kui silma peal pole.
Jajah, see oli nüüd natuke liiga emotsionaalne, vabandust. Siiski - räägitagu palju tahes, et kõik see jälgimine aitab paremini asju organiseerida, aega planeerida... ikkagi on nuhkimise maik küljes. Nuhiamet vist kellegi lapsepõlveunistustesse ei kuulu? Tehnoloogia võimaldab selle ebameeldivuse tuima masinavärgi kaela lükata, kuid - kas see, kes käsib nuhkida, olgu inimesel või masinal, on ise vähem nuhk?
On ringvel lugusid, kuidas kodanikke, kes piisavalt lollid, et kasutada tööotsimisel oma töömaili, on välja kutsutud ja süüdistatud ebalojaalsuses ning, kuna loll ka oma õhtute kokkuleppimiseks sama maili kasutanud, amoraalsetes eluviisides koos alkoholismiga. Et... kirjavahetuse saladus on rahvusvaheliselt kokku lepitud... ja üldse, nii pole aus.
Ent nii saab ja nii tehakse.
Või lustakam lugu sellest, kuidas teine rumal jätnud abikaasale võimaluse määrata oma auto asukohta ja tõmmanud hullama. Koju jõudes väitnud, et raske tööreis, palju sõitmist, abikaasa aga olnud vaadanud, et auto seisis kaks päeva kuskil kuurordis täiesti paigal. Mis edasi sai, kas perekond püsis, pole teada.
Need on suhteliselt väikesed lood. Kujutletagu aga, milliseid võimalusi võib arenev nuhkimistehnoloogia pakkuda pareminiteadjatele. Teate küll, neile arvututule, kes leiavad, et enamik inimesi elab täiesti ja ebatervislikult. Selleks pole isegi inimesi kiibistada vaja. Kunagi, kui tohutu innovatsioonina käidi välja, et et alkoholipudeli asetamisel kassalindile peaks kassiirile ilmuma tulikiri: küsi dokumenti, mõtlesin mina natuke edasi. Ma olen paks. Seda peetakse kah paheks. Kujutlesin siis, kuidas poekassasse seatakse kunde jalge alla kaal, mingite kiirtega määratakse kunde pikkus, arvutatakse massiindeks ja, kui on üle selle, mida pareminiteadjad õigeks peavad, siis ei lubata kassal läbi lüüa kalorirohket kraami. Söö juurikaid, tüse! Sinu enda huvides! Või siis normeeritakse miski ülepea ära - olgu jahu või jook. Ning seda nimetatakse rõõmsalt uueks tehnoloogiliseks läbimurdeks, innovatsiooniks, ehkki tuletab meelde lugusid kaardisüsteemidest ja endagi kogetud talongiaegu.
Ometi oli ju kõik kunagi hästi mõeldud.
Ja kas pole irooniline sellist tehnoloogiavaenulikku juttu onlines ajada?
