Olari Taal: Riigi närutamisel peaks olema piir
E: Siseminister püüab politsei alarahastamisest tulenevat võimekusepuudust leevendada elektriautode kasutuselevõtuga. Ootasin põnevusega, kas Rohke Debelak oma libauudistes kuulutab välja riigihanke politseieeslite ostuks – koos kaarikutega, mille kilekarkass katab ka eeslit. Aga Debelak ei kuulutanud. Riigi kahepalgelisel närutamisel peaks olema piir – eriti kui on tegu kodanike elu ja vara kaitsmisega. Ja eriti kui teame ametnike välislähetustest (veel mõne aasta eest nägin ametnikkonna jupijumalaid äriklassis). Ja milliste autodega kulgevad kõiksugu lauaülemad! Siseminister võiks üle vaadata kulud, mida teeb päästeamet oma eluvõõrale bürokraatiale. Siis kaoks Lihula puiduettevõtjal Holger Wachtmeisteril põhjus püüda käivitada arutelu päästeameti võimupiiridest.
T: Delfi andmetel on regionaalminister Kiisler andnud haldusreformi puudutava intervjuu kusagil maakonnalehes. Arvatakse, et kui eestlased ei hakka kohe tegelema riigihalduse ümberkorraldamisega (sh haldusterritoriaalse ja maksureformiga), pole mõtet muuseumeid ehitada, sest meie põhiseaduse vaimu kohast riiki pole 50 aasta pärast olemaski. Siis kirjutatakse kunagi võõrkeelses ajalooõpikus, et selle väikese rahvusriigi eksistentsi lõppfaasi iseloomustas maailma kõige kiirem ja reformimeelsem stagnatsioon.
Tallinnast tulles sõitsin läbi naabrinoorte poolt. Nad ootavad kolmandat last, ka see pidi tüdruk tulema. Püüdsin neid veenda, et sellised südameheadusega õnnistatud noored võiksid lapsi veelgi saada, lõpuks ehk sünniks poissegi. Arvati, et aitab. Kuidas neid mõjutada?
K: Postimehes Hardo Pajula artikkel „Krediidikriisist usukriisiks”. Arutasin kellegi targemaga ja järeldasime, et selline käsitlus ei sobi enamusele „ugrimugridest”. Meie ju usume helgesse põhjamaisesse idülli „lauake kata end” ääres, kus muruplatsil on lõas ka õrnahäälsed kulda kakavad eeslikesed. Pajula teeb avalikuks neljasaja aasta taguse veendumuse, nagu vaesus oleks inimese enda viga, olgu siis põhjuseks valeotsused, laiskus või joomarlus. Mu targem vestluskaaslane uskus, et viimasel poolsajandil on põhjusena lisandunud ka tarbimiskiusatus ning vaesuse kasvule mõjub väetisena sotsiaaldemokraatlike väärtuste populistlik käsitlus. Aga inimesed, kes pakuvad igasugu kiirlaenusid, on tegelikult pahalased, nagu valitsuski, kes laseb sellel sündida.
N: Süda läheb pahaks, kuuldes neljandat päeva Breivikust. Kas nii jääbki, et üks idioot tapab maha 77 süütut ja kaitsetut inimest, imetleb end liigutuspisarate tilkudes ja läheb kinni maksimaalselt 21 aastaks ehk saab vähem kui sada vangistuspäeva iga ohvri eest? Kui inimestele tule kinkimine oli küllaltki heatahtlike kreeka jumalate silmis kuritegu, mille pärast tuleb ühel kodanikul aegade lõpuni toita kotkast isikliku maksaga, siis võiksid norrakate kuuldavasti vägagi julmad jumalad sellele tüübile vähemalt näljaste rottide karja kambrisse sokutada. Vabandust.
Kohtusin õnneliku Hea Haldjaga. Jõudsime tõdemuseni, et objektiivne arusaam asjadest oleneb oskusest panna ennast ka kõrvaltvaataja rolli. Kui iseenda ning enda kui kõrvaltvaataja arusaam ühtib, on tulemus usaldusväärne. Mõtlesin kojusõidul autos, et kui inimesed oskaksidki teha vahet näilisuse ja tegelikkuse vahel, lõpeks ka ajaloo pisihälve, mida meie nimetame euroopalikuks demokraatiaks.
R: Otsisin uudistest midagi head ja inimesi paremaks tegevat. Ei leidnudki. Positiivsete uudiste eest ei olevat keegi nõus maksma. Sellepärast pole ka Heade Uudiste Lehte. Aga signaalid, mida annab ümbritsev keskkond, kujundavad inimest ja ta tulevikku. Tähelepanekud mööduvast nädalast ei olnud pelgalt kiusliku pensionieeliku mõttenopped, vaid sellised ongi infovoogudest mõjutatud inimese arusaamad. Hea kipub kurjale alla jääma.
