Mida näitab, see et “rahvuslikud” teemad olid ebapopulaarsed? Noorsoo huvitust oma rahvusliku mineviku vastu? Minu arvates eeskätt kirjandi kirjutajate tervet mõistust. Sest pole ometi libedamat teed kui arvata, et rahvas teab või rahvas ei tea. Jacques Chirac arvas ka, et rahvas teab, ning tahtis Euroopa Liidu põhiseaduslepet rahva arvamusega kinnitada, aga vaat mis jama välja tuli. Aga kui kirjutad, et rahvas ei tea, rahvas imeb, siis pahandad jälle selliseid autoritaarseid konservatiive nagu USA president ja Alamkolka gümnaasiumi emakeele õpetaja.

Eesti riik on teinud kõik, et saada kui mitte Euroopaga üheks, siis vähemasti samasuguseks nagu teised Euroopa riigid. Võidelnud visalt oma kodanike õiguste eest jalutada viisata Rooma riigi võidukaarte all, kitkuda Iirimaal kalkuneid ja juhtida Soomes bussi. Miks peaksid noored muretsema rahvuskehandi pärast, kui ühiskondlik unistus maalib ilupilte vabalt oma tööjõudu müüvast haritud maailmakodanikust?

Varasematel aastatel prooviti abiturente panna kogunisti kirjutama teemal “Riigipiir ja piiririik”. Näeme ju nüüd, kui palju tüli ja pahandust seesama küsimus iga päev Riigikogus toob.

Idee maailmakodanikust pole kindlasti siiski meie päevil sündinud ega isegi mitte valgustusaegne leiutis. Selle tabavaid sõnastusi leiab nii tublidelt kolonistidelt antiikkreeklastelt kui ka maailmavallutajatelt roomlastelt. Kõige ühemõttelisemalt ja tänapäevasemalt on seda öelnud näitekirjanik Aristophanes (u 445-386 eKr): “Seal, kus mul kõige paremini läheb, on mu kodumaa.” Maailmakodanikeks nimetasid ennast nii Diogenes kui ka Sokrates. Või kui tänase ainsa üliriigi lätete juurde tulla, siis meenutagem George Washingtoni: “Inimkonna ühisest kogemuste varasalvest tuleneb reegel, mille järgi ühtki rahvust ei seo mingi muu kohustus kui selle enese kasu,” (1778). 

Niisiis on päris ootuspärane, et noored rahvusküsimust läbi ei ela, kui kogu ühiskondlik väärtussüsteem on jätnud selle tahaplaanile, “vanemate inimesete” ja friikide asjaks. Ma ei ütle seda etteheitvalt, lihtsalt konstateerin. Küllap ongi praegu eestlaste jaoks maade avastamise ja maailma vallutamise aeg.

Prantsusmaa hirmu kõrval “Poola torumeeste” ees annavad oma tööpanuse Euroopa ühiskatlasse ka Eesti arstid ja halastajaõed, bussijuhid ja visionäärid. Mõned tulevad koju, mõned jäävad avenüüdele, “kus on elu”, mõned soojadele randadele. Esimene immigrantide põlv rabab tööd ja ehitab endale võõrsil kodu, alles teine võib kaotada motivatsiooni ja ja hakata jõukudena tänavail jõlkuma (nagu see teravaimal kujul ilmneb küll väljaspoolt Euroopat tulnute osas). Aga see pole tänaste abiturientide probleem.

Vahest täna 25 aasta pärast kirjutatakse kirjandit teemal “Kodutu pagulane on nagu surnukeha ilma hauata” (Publilius Syrus, 85-43 eKr).