Sisemine vuvuzela undab peas kogu aeg: “Õudne, kui saamatu ma olen. Ma ei oska mitte midagi ja ega ma arvagi, et midagi saavutada võiksin. Kohutav, kui paks ma olen. Täielik tünder. Ja kole! Krokodill on minu kõrval kaunitar. Ma ei meeldi kellelegi. Ma ei oska mitte midagi, mul pole mõtet tööbüroosse tööd küsima minnagi. Minu haridusega inimesi ei vaja keegi, see on fakt. Ma ei saa millegagi hakkama. Laisk ja lohakas olen ma alati olnud. Iseloom on mul ka sant, olen egoist, ikka mina ja mina, nagu vanaema ühtepuhku ütles. Ja jube latatara, kuigi lapsest saati õpetati meid, et laps räägib siis, kui kana pissib. Keegi ei kannata minusugust viripilli välja. Ma ise ka ei kannata.”

Just sedalaadi etteheited viivad inimese lõpuks elutahet halvava depressioonini. Karistavad mõtted takistavad edukas olemast, rahuldavaid inimsuhteid loomast, takistavad lõõgastumist ja elu nautimist.

Miks nii karmilt? Inimene karistab end alateadlike süütunnete pärast, ütlevad psühhoanalüütikud Engel ja Ferguson. Karistavate mõtete alateadlik eesmärk on sundida meid tundma end halvasti.

Üks neist kujuteldavatest kuritegudest kannab nime ürghalb.

Ürghalva puhul ei tunne me end kehvasti mitte seetõttu, mida oleme teistele teinud, vaid seepärast, et oleme sellised, nagu oleme.

Minapilt sõltub paljuski sellest, kuidas vanemad meid kohtlevad. Kui lapsele öeldakse, et ta on isekas, edev, pretensioonikas, hoolimatu, loll ja tähtsusetu, siis seda ta uskuma jääbki. Jutt tuleb ju kõige autoriteetsemast allikast, armastatud emme-issi suust. Tõrjuvate vanemate lapsed kasvavad teadmises, et nad ei väärigi teiste tähelepanu ja lugupidamist. Mida rohkem vanemad last tõrjusid või halvustasid, seda tugevamalt juurdub temas tunne, et on ürghalb. Kui lapsest saab täiskasvanu, usub ta ikka kaljukindlalt, et ta on halva kohtlemise ära teeninud ega väärigi edu või õnne.

Kui inimesel peakski elus hästi minema, ütleb ta kähku endale, et see on eksitus, ei maksa ikka edu tähtustada. Küll pill tuleb pika ilu peale ja uhkus ajab upakile! Me oleme kasvanud protestantlikus kultuuriruumis, kus enese kritiseerimine murust madalamaks on voorus ning enesega rahulolu ürgpatt.

Millal iganes meil läheb hästi, vastab meie alateadvus karistavaid mõtteid tootes. Veel hullem on see, et inimesel on kombeks ennasthävitavaid käitumismalle korrata. Nad saboteerivad oma edu tööl, satuvad haigettegevatesse suhetesse, nad ketravad depressiivseid mõtteid. Tulemuseks on kängunud, oma võimed realiseerimata jätnud kibestunud isiksus. Sest inimene on loodud nii, et oma võimete ja isikupära maksimaalseks välja arendamiseks vajab ta turvatunnet, positiivset õhkkonda.

Siinkohal tuleks anda tarka nõu, et lõpetage muretsemine oma vigade pärast, hakake elama. Jaa, oleks see nii lihtne! Enesekriitika kuritegude paljastamine, ruineerivate mõtete äratundmine ja väljakaevamine on vaevanõudev töö. Aga tänuväärne.

...Eile tuli mulle tänaval vastu üks sõbranna. Ta nägi kadedaks tegevalt rõõsk välja.

“Oo, kui äge kleit sul seljas on,” märkisin ma.

“Ah, mis ta ikka on, kaltsukast ostsin, üks õmblus oli kärisenud ka.”

No palun väga, siin on teile lihtne näide enese saboteerimisest. Õige vastus oleks olnud, et on jah lahe kleit, mulle endale ka meeldib, Armani pealegi.