Vallo Kruuser

“Martin on kadunud!” Sugulase värisev hääl telefonis ei jätnud kahtlust, et tal on oma teismelise poja pärast tõsine mure.

Viieteistaastane Martin oli siiamaani lapsevanemaid puberteediea hullustest säästnud. Neljad-viied, noortekoondise tasemel sport, tuba korras, jutt arukas. Nüüd aga ... läks poiss hommikul kooli, aga kohale ei jõudnud ja ka järgmiseks hommikuks polnud temast mingit jälge ega juhtlõnga. Vanemad olid hullumas, ema istus kodus ja nuttis, isa rääkis, kellega vähegi sai (õpetajad, politsei, klassikaaslased), aga targemaks ei saanud. Kõik jubedad Õhtulehe esikaanelood jooksid silme eest läbi.

Üks niidiots koitis. Martini isa kuulis sellest poisi klassivendadelt. Olla mingi rahvusvaheline arvutimäng. Martin olla selles kõva käsi, jõudnud Eesti tasemel väga kõrgele level’ile ja teeb ilma ka rahvusvahelisel maastikul. Vist isegi teenib raha sellega.

Vanemad olid pahviks löödud, sellist Martinit nemad ei tundnud. Muidugi elas poiss arvutis, aga mitte üleliia palju. Tema vanemad nimelt peavad lugemist inimlooma arengus väga oluliseks ning seetõttu võtavad tõsiselt noorsootöötajate soovitusi lapse arvutikasutust jälgida ja piirata. Martin mängis raamatukogu internetipunktis, sõprade juures, kooli arvutiklassis. Pärast pikka pinnimist “reetis” tema pinginaaber, et sõber oli sattunud mingi interneti-väljapressija kätte, kes temalt raha nõudis. Aga raha polnud kusagilt võtta ja poiss tundis, et on tõsises plindris. Ei osanud ta väljapääsmatuna tunduvas olukorras muud teha kui joosta ja põgeneda – nagu ütleb mängu nimi “RuneScape”.

Selle koha peal öeldakse, et vanemad peaksid oma lastele toeks olema. Aga katsu sa seletada virtuaalmaailma probleeme vanematele, kes suhtuvad arvutisse ja internetti nagu kurja vaimu kehastusse! Emasid-isasid, kes seisavad silmitsi probleemidega, millest nende lapsepõlves juttugi polnud, käib praegu psühholoogidelt käitumisjuhiseid küsimas palju. Tark lapsevanem on see, kes oskab noort mõista ja – mõõdukalt keelata.

Läinud nädalal tutvustasid Eesti-Rootsi Suitsidoloogia Instituudi teadurid uurimistulemusi kooliõpilaste tervise- ja riskikäitumise kohta (SEYLE projekt). Üks uuring käsitles depressiooni sümptomite ja internetikasutamise seost. Selgub, et teismelised, kes jäävad internetti planeeritust kauemaks, kogevad teistega võrreldes sagedamini kurbust, keskendumisraskusi, ärritunud olekut, süütundeid, väsimust, söögiisu muutusi, depressiooni ja suitsiidimõtteid.

“Üle 70 protsendi noortest ­kulutab neti-aega mittevajalikel ­eesmärkidel,” resümeeris ettekandja Annelore ­Hirschon. “Mida tähendab mittevajalik,” küsiti saalist (mis oli puupüsti täis õpetajaid, sotsiaal- ja ­noorsootöötajaid), “minu laps ütleb, et kõik, mis ta netis teeb, on talle vajalik.”

“Mittevajalikest” tegevustest on esikohal Youtube’is videote vaatamine (ligi 90 protsenti noorukitest). Järgneb uudis­te lugemine, kommenteerimine ja e-kirjavahetus. Siis sukelduvad tüdrukud (78%) Facebooki ja poisid (41%) võrgumängudesse. Alles siis tulevad koolitööd – neid teeb interneti vahendusel kolmandik koolinoortest. Jututoad ja üksikmängud on out: sellega tegeleb alla 20 protsendi noortest.

Interneti mõjude uurijad on ammu pannud tähele üht seaduspära: internet imeb endasse just nõrgemad õpilased – mitte ainult hinnete poolest, vaid ka nõrgema identiteedi ja egoga noored hinged. Mida edukam õpilane, seda enam elab ta reaalelu. Kui noor inimene päriselus edukas pole, tunnustust ei tule, saab temast no-liver (ingl k no live) – mitte-elaja.

Netis võib no-liver üles ehitada kõikvõimsa identiteedi, kes notib ­haruldasi koletisi, valdab võlukunste, oskab kala püüda ja amulette meisterdada! Netimõjude uurijad Armstrong ja Phillips jõudsid kümme aastat tagasi järeldusele, et väiksemate sotsiaalsete oskustega inimestel on madalam enesehinnang ning neil on suurem kalduvus põgeneda päriselu probleemide eest virtuaalsesse maailma.

Martini “RuneScape” reaalis kestis mõne päeva, siis leidis isa ta üles. Rõõm oli suur ja vastastikune. Kellel meist ei jookseks mõnikord juhe nii kokku, et muud pähe ei tule kui jamade eest joosta ja põgeneda! Vahel on teatest “Game over” suur kergendus.