Vallo Kruuser

Kui Betti kolis Henri juurest välja, pööras Henri jooma. Jõi, magas, parandas pead, oksendas, magas, kobis internetti. Mures lapsevanemad läksid noormehe tuppa vaatama, kuidas tal läheb.

“Räägi, mis toimub,” nõudis Martin Veinmann end diivanile visates.

“Te teate ise väga hästi, mis toimub. Betti kolis välja ja ma olen natuke sassis.”

“Räägi siis nüüd,” muretses Kleer ­Maibaum.

“Ei olegi rohkem rääkida, rääkisin kõik ära, nii ongi.”

“Kas Betti tuleb tagasi?”

“Ma ei tea.”

“Kas sa tahad, et ta tuleks?”

“Ma ei tea.”

“Kuidas sa ei tea, sa peaksid teadma, kas tahad või ei taha.”

“Ma ei tea, ma ei ole selle peale mõelnud.”

“Kuidas ei ole mõelnud! Kui inimesed lahku lähevad, nad muud ei teegi, kui mõtlevad selle peale,” kisas Kleer, või noh, see Helen.

“Vasta nüüd!”

“Ma ei tea. Ma lähen üldse minema.”

“Kuhu sa lähed?”

“Ma ei tea.”

“Millal sa tuled?”

“Ma ei tea.”

“Olgu siis! Aga tule siis tagasi, kui sa suhelda oskad!”

Ka Samuel Beckett ei suudaks täpsemalt edasi anda, mis toimub tundetulvast pungil inimese peas, kui see stseen, mis on ilmselt kõlanud kõikides kodudes nii keset linna kui ka keset metsa. Milline väljend suudaks sügavamalt edasi anda ängistust ja hingevalu kui universaalne “ma ei tea”? Iga ema, klassijuhataja, prokuratuuri uurija tunneb seda lauset – ja ka mõju, mida ma-ei-tea vastus temas endas esile kutsub. Sedasama ängi ja nõutust, lõpuks viha ja kättemaksuiha!

Selles, mida me peame tühjuseks, toimub tegelikult väga palju asju. Nii ütles astrofüüsik John Ellis, rääkides kosmilisest tumeainest. Meie sisekosmoses pole vähem tumeainet. See, kui inimene vait on, et tähenda, et ta midagi ei tunne. Vastupidi, ta tunneb (mõnikord isegi mõtleb) korraga nii paljusid asju, et ei oska neid sõnadesse reastada.

Britid uurisid hiljaaegu Inglismaal elavate kašmiiri naiste tunnete-sõnavara. Naised rääkisid, et neil on raske oma tundeid inglise keeles väljendada, vajalikke sõnu pole lihtsalt olemas. Paljudes kultuurides ei ole tunnete jaoks psühholoogilisi termineid, nagu viha, rõõm, ärevus, pigem viitavad väljendid organitele: südamele, peale, kõhule. Ka meie puistame südant ja kui kops kargab üle maksa, siis lööb ka silmade eest mustaks ja olukord on kasvanud üle pea. Kuigi väliselt võime me sel hetkel paista ühe tuima inimeseloomana, nagu köster Tootsile ütles. Tänapäeval põrnitseb Toots arvutiekraani ja katsu sa aru saada, mis inimeselooma sees toimub.:S ja :D

Tunnete lugemise oskus, emotsionaalne kirjaoskus väheneb msni ja Skype’i tõttu. Teleseep on küll hea teooriatund, aga see on ikkagi passiivne piilumine, mitte reaalne kogemine. Verbid ega grammatika ei maksa tuhkagi, inimesel on teise mõistmiseks tarvis teda tunnetada.

Sügav ohe. Hingeldamine. Köhatus. Rusikasse pigistatud käsi. Pupillide suurenemine, higipiisk ülahuulel… Sa ei pruugi olla eriväljaõppega kehakeele-tõlk, et tajuda – kuulata – teise olendi välja, vibratsioone, aurat.

Filosoof ja psühhoterapeut Eugene Gendlin väidab, et inimesed väldivad oma probleemiga seotud aistingule keskendumist, blokeerides oma sisemist teadlikkust vahetpidamata rääkides, olles hõivatud või ignoreerides kehalisi tundeid ja aistinguid. Vaikust on raske taluda.

Ja mida selle vaikijaga peale hakata, küsiks seebi-Helen ehk minult. Varu kannatust, lase inimesel natuke rahus olla, küll ta pärast räägib, vastaksin.