Vallo Kruuser

Tänapäeva tüdrukud tulevad eksamikomisjoni ees toime igasugu keeruliste teoreemide ja teooriatega, aga vaat seda ühte elulist vastust nad ei tea. Selle vastuse otsimisega tegelevad kõik naisteajakirjad, kogu ilu- ja trenditööstus. Mis see Cosmo G-punkti ja O-tehnika otsimise vaevgi muud on kui halva mängu juures hea näo tegemine. Kosmeetika- ja meediaäri õitsevad, ent vaesed vanatüdrukud närtsivad. Sõna “vanatüdruk” kõlab anakronistlikult, poliitiliselt ebakorrektselt nagu “invaliid” ja “neeger” ja “parteilane”. Vaba ja vallatu, iseseisev ja self-made-woman kõlavad palju lahedamalt, aga ainult Bridget Jonesi kohta. Ise eelistaks ikka olla Maria von Trapp, Jane Eyre või vähemalt madame Bovary. Lapsega tüdruk ei pea küll paisuva põllealuse pärast end enam sohu uputama ja partnereid vahetavat kameeliadaami ei nimetata ropu sõnaga, aga need on mikroskoopilised muutused ühiskonna psühhokliimas. Eufemismide taha peitumine ei vähenda naise vajadust perekonna ja armastuse järele. Isegi feministid ei eita seda! Mehele saamise probleem on jätkuvalt terav.

Shanghais on peaväljaku ääres üks plats, kuhu kaks korda nädalas kogunevad keskealised mehed ja naised, kes hoiavad käes suuri silte. “Neiu. 25aastane, kõrgharidus, korter olemas, autot pole.” “Noormees, 26, hea töökoht, omab kinnisvara.” Jne. Siltidega seisjad on noorte emad-isad ja pruuditurg töötab tulemuslikult. Noortel endil muidugi ei sobi sinna seisma minna, lapsevanem on aga just paslik vahendaja, ta oskab noorte vajadusi ja võimalusi selge pilguga hinnata. “Shanghai on Aasia New York,” ütles meie giid Jenny, kes valgustaski siin ülitöökate ja üliüksildaste inimeste linnas ­mehelesaamise võimalusi. Inimesi on küll nii palju, et pole ruumi astuda, aga seda ainumast südant ei leia kuidagi. Lihtsalt ei tutvu kellegagi, pole sobivaid kandidaate. Eestlanna kõrvadele on see nii tuttav jutt, mis siin rääkidagi!

Erinevalt Eestist, kus mehi ligi kolm protsenti vähem kui naisi, on hiinlastel kõva meeste ülekaal. Ja siinkohal ei taha ma pikemalt kuulda, kuidas käib Hiina mahajäänumates piirkondades sooline võrdsustamine: vastsündinud imik-tüdrukuid lihtsalt tapetakse nagu kassipoegi. Aga protsentuaalne ülekaal ei aita Shanghai haritud neidudel mehele saada. Niisiis saadetakse lapsevanemad “valimisplakatitega” põllule. Lubadused kuulutusel on väga lihtsad: vanus-haridus-majanduslik tase. Klassikaline ameerika-eesti tuunimistulemus 90-60-90 ei ole siin argument. Üks ema valib sildil oleva info põhjal välja teise ema, peetakse kiire B2B vestlus ja ... Hommikuse tipptunni ajal nägin autoaknast, kuidas ristmikku püüdis ületada pruutpaar. Neiu kohevas maani valges kleidis, heledas ülikonnas peigmehel lohisev pruudiloor rusikasse muditud, ei lilli ega pulmarongi, vaata ainult, et autode tulva eest läbi põigatud saaks.

Hiinlannadel on mehele saamiseks ka muid tehnikaid. Feng shui näiteks. Armuõnne tugevdamiseks tuleb panna magamistoa edelanurka pilt roosade pojengidega ja kaks (tingimata kaks) mandariinparti (keraamilist) öökapikesele. Ja üldse tuleb tugevdada yan-energiat, sest kui naisterahva ruumides on liiga palju naiselikku yin-energiat, siis meesterahvas oma energiaga sinna ei mahu. Hiinlastel on rituaale lõputult, hoolimata sellest, et Mao keelas fengshuitamise surma ähvardusel ära.

Abiellumiste-lahutuste statistika ütleb selgelt, et Eestis on mehele saamisega (veelgi enam aga mehele jäämisega) vähemasti sama tõsine probleem kui Hiinas. Aga meie tüdrukutel pole peale Cosmo tarkuste justkui millelegi toetuda. Kosja­sobitamine ja perekondade asjalik sekkumine ei tule meil kõne allagi, see oleks inimõiguste rikkumine. Lapsevanemate rolli võsukeste pereelule kaasaaitamises nähakse vaid uhkete pulmade korraldamises. Aga kui abielutunnistus rebitakse puruks veel enne, kui ämmad-äiad korralikult tutvuda jõuavad, siis on see lapsevanemate endi süü. Neil jäi kodune töö tegemata.