Õnne valem: Laps kui ego kaitsemehhanism
Helistas vana sõber, nelja lapse isa. “Miks suhtutakse naistesse, kes ei taha lapsi, nagu ebanormaalsetesse,” käis ta oma mure välja. Tema praegusel elukaaslasel (38) lapsi pole ja vist ei taha ka. “Ühiskonna moraalne surve sunnib naisi sünnitama, samal ajal kui maakeral on inimesi niigi liiga palju,” põrpis mees.
Õige elu autoriteetseim allikas, ajakiri Kroonika, pöörab kuulsuste beebidele palju tähelepanu. Laps on staatuse sümbol ja kuulub VIP-aksessuaaride hulka, olgu ta siis ise tehtud või mustalt mandrilt lapsendatud. Lapsevanemaks olemine, käru lükkamine ja imikuga kaenlas shoppamine on trendikas. Ühiskonna surve on tõepoolest olemas.
Ent kas iga naine peab tahtma lapsi? Kas valikus elada lastevaba elu on midagi ebanormaalset? Muidugi kõlavad need küsimused küünilistena neile, kes proovivad aastaid last saada. Ma ei ole elu sees näinud õnnetumat naist kui mu sõbranna, kellel kunstviljastamine neljandat korda ebaõnnestus. Raha oli otsas, bioloogiline kell seisma jäänud ja lootus täisväärtuslikule elule justkui kustunud... Praegu elab ta minu arust vägagi täisväärtuslikku elu, pühendudes abikaasale ja teadustööle.
Soojätkamine on instinkt, puhas loodus, öko. Suuremal osal inimestest see instinkt töötab ilma sügavama analüüsita. Või – nagu tabavalt märkis kolleeg Karin Paulus, vaadates oma kolme mürgeldist – “lapsed on ju nii armsad”.
Naine ei taha last – okei. Kui ta aga eneseõigustuseks põhjendusi hakkab otsima, siis on tegemist ego kaitsemehhanismiga.
Ego kaitsed on toimetulekumehhanismid, mida inimene kasutab oma sisemise, õrna ja haavatava olemuse kaitsmiseks, tugevate tunnetega toime tulekuks. Need on hoolega laotud fassaadikivid välismaailmaga suhtlemiseks. Ilma ego kaitseteta ei ela keegi, igaüks valib endale sobivad strateegiad.
Mu hea sõber Sigmund Freud kirjutas nähtusest esimest korda 1894. aastal artiklis “Kaitseneuropsühhoosid”, kus ta püüdis seletada hüsteeriat, foobiaid, kinnisideid ja hallutsinatsioone. Freudi määratluse kohaselt on ego kaitsemehhanismid alateadlikud psühholoogilised protsessid, mis võimaldavad inimesel kohaneda ennast psüühiliselt kahjustamata. Stressisituatsioonides, kus enesehinnang lööb kõikuma ja inimene hakkab tundma ärevust, on neist kõvasti abi. Mõned näited pikast nimekirjast.
Kõige lihtsam ego kaitse on eitamine. (“Elvis / Michael Jackson pole surnud, vaid peidab end Kariibi mere saarel”). Baari-psühholoogide lemmikteema on sublimatsioon: spordi või kunstiga tegelemine on alateadlike tungide, agressiivsuse ja libiido ülekandmine sotsiaalselt tunnustatud vormidesse. Kõige äärmuslikum kaitsemehhanism on dissotsiatsioon, olukord, kus inimene ei tule raskete tunnetega muudmoodi toime, kui unustab enda täielikult ära. Kuulsaim juhtum selles vallas on Agatha Christie, kes, saanud kuulda oma mehe üleaisalöömisest, kadus nagu vits vette. Ligi kuu aega elas ta vale nime all ühes hotellis. Hiljem ei mäletanud ta sellest ajast midagi.
Kaaslaste süüdistamine, üliarenenud kriitikameel, konfliktidest hoidumine, teiste matkimine (kogu näitekunst ja trendide järgimine) – kõik on kasutusel puhtalt selleks, et inimene iseendaga toime tuleks.
Ego kaitsemehhanismidega on seletatavad ka Igor Mangi ja Edda Pauksoni horoskoopide megatiraažid – inimene vajab turvatundeks usku, et ta teab midagi ette. Samuti altruism (tegeldakse teiste probleemidega, selle asemel et enda omadega tegelda), huumor (ängi põhjuseid naeruvääristatakse, ennast elatakse välja naljades ja eneseiroonias), intellektualiseerimine ja ratsionaliseerimine: seletamine, põhjendamine, argumentide otsimine, õigustamine... Siia alla käib ka väide, et “maailmas on niigi liiga palju inimesi”.
Kas siis laps peab olema – muidu oled ebanormaalne?
Normaalsuse, vaimse tervise definitsioon ütleb, et normaalne on kõik, mis ei sega su enda ja sind ümbritsevate elu. Lapsed ju mõnikord segavad, oi, kuidas segavad.
