Vallo Kruuser

Mis on me elu? Mäng! Ja pole minu süü, / et sansse keegi oksjonil ei müü. / Ja kelle eeski mul vabandada? / Ei saa mind keegi edutada, tagandada! /Ja kas siis mu talent ja hingeline sarm / Ei ole väärt, et suur on honorar?

See on muidugi Trubetsky, poeet, kelle äsjane ümbersünd poliitikuks päris paljusid šokeeris. Ka mind, jah, sest minagi olen Tartu tudengiöös kanalisatsioonikaevu kaanel skandeerinud: “Ma olen sinu töökoht, kus ei ole tööd, ma olen sinu söökla, kus sa muidu sööd.” Punk oli lahe. Aga mis on imelikku selles, et viiekümnele liginev meesterahvas otsustab maailma parandada teistsuguste võtetega, kui ta seda kahekümneaastasena tegi? Inimene peab muutuma ja arenema, elu – see on liikumine... Kuulasin hoolega Tõnu “ümbersünni” põhjendusi ja leidsin need igati loogilised ja mõistlikud olevat. Ja ikkagi...Miski kriibib hinge hoolimata ratsionaalsetest argumentidest. Mis see on?

Kui inimene kuuleb üht, aga näeb samal ajal teist, siis tekib hinges segadus. Sa tajud oma eluterve lapsearuga, et midagi läks pahasti, aga sulle kinnitatakse, et nii on tegelikult hea ja õige. Sa näed, et emme ja issi kaklevad köögis, nii et veri lendab, aga sulle öeldakse, et pane köögiuks kinni, kõik on korras. See, mida ma näen, ja see, mida ma tean, ei kattu omavahel. Võib öelda, et sõda on rahu. Et vabadus on orjus ja teadmatus on jõud. Anarhia on kord, mustlased on prantslased, keskerakond on punk. Orwell on sellise maailma juba ära kirjeldanud.

Möödunud sajandi viiekümnendatel, mõni aasta pärast seda, kui Orwelli totaalse tulevikuriigi kirjeldus “1984” trükist ilmus, tuli Ameerika sotsiaalpsühholoog Leon Festinger välja kognitiivse dissonantsi teooriaga.

Kognitiivne dissonants (tunnetuslik ebakõla) on pingeseisund, mis tuleneb vastuoluliste tajude ja mõtete ühitamisest. Festinger uuris, kuidas inimene selle sisemise pingega toime tuleb. Ta tegi kooliõpilastega üsna alatuid katseid. Näiteks palus lastel kirjutada kirjand oma lemmikkangelasest, aga mitte kiitvas, vaid mahategevas ja halvustavas võtmes. Enesesalgamise eest oli ka tasu ette nähtud.

Selgus, et lapsed on ikka parajad küünikud. Need, kellele lubati magusamaid soodustusi, valetasid lennukamalt. Mis on ju üsna ootuspärane tulemus. Ent ühes teises katses pandi mehed surmigavat ja mõttetut tööd tegema, tõstma mingeid pulgakesi ühest hunnikust teise. Pärast pidid nad tehtut taevani kiitma, ülesande järgmistele “maha müüma”. Ühtedele maksti selle müügijutu eest priskelt, teistele öeldi lihtsalt aitäh.

Veenvamalt valetas see, kellele maksti vähem. Imelik, eks.

Selgus, et suure preemia saajad julgesid tunnistada, et jah, nad tegid seda tasu eest, so what. Väikest tasu saanud inimene pidi aga endale mingi muu motivatsiooni välja mõtlema ning pingutas selle nimel. Ta muutis oma suhtumist, et viia see kooskõlla oma käitumisega.

Inimese psüühika on loodud nii, et ta tahab, et asjad oleksid omavahel kooskõlas, selged ning arusaadavad, mida lihtsamad, seda parem. Tegutsemine peab olema kooskõlas arusaamadega. Kui pole, siis tuleb ennast veenda. Ja me põhjendamegi endale ära, miks on õige niimoodi tunda ja käituda. Häid õigustusi on Nürnbergi protsessi toimikud täis.

Käitumine sõltub hoiakutest ja hoiakuid võib tarvidusel muuta. See pole raske, kõik sõltub hinnast. Või muudest mõjutamismeetoditest.

Festingeri koolkond tõestas, et mida paremini inimesele maksta, seda enam on ta nõus pingutama võitluses iseenda minaga ja oma uskumustega.

Aga kõrvalseisjad, kuidas nemad suhtuvad? Kui kuulaja teab, et “müügijutu” rääkija on selle eest kõva tasu saanud, siis ei võeta juttu tõsiselt. Kui tundub aga, et räägitakse siiralt, omaenese veendumusest, tasuta, siis see mõjub.

...Suurele kombinaatorile Ostap Benderile pühendatud luuletus läheb Trubetskyl edasi nii: Ma pole lapsik ja pole ihne. / Ka minu jaoks ei ole sugugi kõik lihtne / ja väga võimalik, et halliks muredest / Ma lähen varem ülejäänutest.