Õnne valem: Sa suudad pingutada!

Õnn sõltub motivatsioonist, väidab ameeriklaste telepsühholoog dr Phil.

Suurema osa päevast mu kass magab ega lase end ilmakärast häirida. Kui nälg näpistama hakkab, on ta aga leidlikkuse kehastus. Võtame näiteks atraktsiooni “Singihüpped”, millega ta on oma pika elu jooksul võitnud kümnete külaliste südamed. Viilukese kalkunisingi nimel (mingi suvalise silgu peale ei liiguta ta vurrugi) suudab ta sooritada hoovõtuta kõrgushüppe, mis ületab kolmekordselt tema turjakõrguse. Et seejärel taas diivanipatjadel kerra tõmmata.

Mu kass elab väga fokuseeritud elu. Ta teab täpselt, mida ta elult tahab, ei mingeid mõttetuid sebimisi, kõhklusi oma eesmärkide saavutamisel – ega ka üleliigset energiakulu ähmaste illusioonide tagaajamisel. Temast õhkub kadedaks tegevat eneseteadlikkust. Seda keskendumist, saagile sirutumise kompromissitut kehakeelt ma mäletan ka 90ndate kauboikapitalismi tegijatest: ma pean saama selle, mis mulle kuulub!

Tegelikult on ka suurem osa ­inimesi võimelised “singihüpeteks”, võimete piirideni ulatuvateks pingutusteks – kui tegevuses vaid piisavalt mõttekust leitakse. Kõik sõltub motivatsioonist.

Ameerika koduperenaiste lemmik number kaks on dr Phil, Oprah ­Winfrey jutusaatest välja kasvanud hülgevuntsiline psühholoog-elutreener Philip McGraw. Kuuekümneaastase pelmeeni meenutava telejutustaja populaarsus ei põhine seksikusel, vaid resoluutsetel õpetussõnadel, mis oma konkreetsuses kõlavad pigem kosmonautide treeningprogrammina kui koduperenaiste meeleheite leevendusena. Get real, noomib ta juba kaheksandat hooaega oma eludega puntras ameeriklasi ning tema tööd saadab märkimisväärne edu. Võimlemisõpetaja rangusega piitsutab ta oma patsientide illusioone, emotsionaalset virvarri, elule allajääja hädaldamist.

“Kui tahate elu paremaks muuta, lõpetage vales suunas liikumine. Metsas eksinuna peab teadma, kuidas sealt välja saab,” ütleb ta.

Lihtsate käitumisjuhiste kõrval on tema meetodi teiseks alussambaks patsiendi enesekindluse tõstmine.

Näiteks kümme käsku dr Phili elu­strateegiate evangeeliumist. Esimene postulaat: sa kas saad elult, mida tahad – või ei saa. Need, kes saavad oma tahtmist, teavad, kuidas maailmas asjad käivad. Tee endale selgeks, kuidas seda saada. Kogu infot, oskusi, kogemusi. “Ja ettevaatust valede mõtete ja valede inimeste otsa komistamisel,” hoiatab ta.

Teiseks, manitseb Phil, ära mängi ohvrit ning ära vabanda end minevikuga. Sa ei lahenda kunagi probleemi kedagi teist süüdistades. Vali õige käitumine... aga arvesta, et see nõuab distsipliini. Õige käitumine toob kaasa õiged lahendused. Ja tahe!

Tahte kui isikuvabaduse nurgakivi mõjujõudu kiputakse üle hindama ka. Kaia Kanepi on sel nädalal Wimbledonis tahte triumfi demonstreerinud, aga jalgpallihuvilised kogevad õhtust õhtusse, et tahtest üksi võiduväravaks ei piisa. Ei piisa ka raskete haiguste korral...

Muidugi ei väsi self-help’i guru kordamast, et sa oled oma elu eest vastutav ja seda vastutust pole võimalik mitte kellegi teise kaela ajada.

Üks minu lemmik-õpetussõnu kõlab aga nii: “Sa ei saa muuta oma käitumist, enne kui sa pole aru saanud, mis kasu sa sellest käitumisest saad. Isegi kui vale käitumine teeb haiget, on sel ikka sinu jaoks mingi varjatud kasu allikas. Ka kõige destruktiivsemal käitumisel on oma põhjendus.” Selle õpetussõna eneseanalüüsis lahti mõtestamine vabastab muide suitsetamisest. Iga nikotiinik teab, et suitsetamine on sajaprotsendiliselt kahjulik ja mõttetu tegevus – aga kui inimene suitsetab – järelikult on tal seda psühholoogilises plaanis millekski vaja. Emotsionaalne kasu, mida inimene pealtnäha mõttetust tegevusest saab, on igaühe jaoks erinev. Aga see on olemas ega allu kõrvalseisjate kriitikale.

“Su kannatused on su peamine motivatsioon,” manab ameeriklaste elutreener.

Mu kass teab seda kõike loomulikust intelligentsist. Mul oleks temalt mõndagi õppida.