See ei üllatanudki mind eriti. Esiteks, Marika oli oma elujamasid juba mõnda aega kurtnud. Teiseks, kuldne trio – rahustid-antidepressandid-uinutid – tuleb psühhiaatrite retseptikonveierilt välja enamasti ikka üheskoos.

Mu küsiva pilgu peale noogutas Marika, et paanikahood ja ärevus on talle viimasel poolaastal vastikult tuttavad.

Kes kordki elus on kogenud paanikahoogu, ei unusta seda kunagi. Külm higi, käte värisemine, surmahirm, õhupuudus ... ja täielik abitus, sest ei tea, kuidas ennast aidata. Sel hetkel sööks ükskõik mida, et parem hakkaks.

Piinatud patsient vaatab psühholoogile või arstile otsa, aga ega neil muud tarka öelda pole, kui et tuleb lihtsalt leppida, et suvalisel hetkel – autoroolis, kassajärjekorras, lennukis – võib sind tabada elusalt maetu tunne. Ja õppida selle teadmisega elama.

Muidugi tõttab appi ka farmaatsiatööstus, kelle peost sööb antidepressante iga aastaga üha suurem hulk inimesi. Ent on midagi veel paremat kui antidepressandid – need on rahustid. Antidepressandid hakkavad oma silumistööd tegema alles pärast mitmenädalast tarvitamist. Xanax (kahepaikne rohi, mis pikemal tarvitamisel toimib kui antidepressant) toob rahu mõne tunniga.

Kaaskondseid, kes käivad, Xanax raha­koti vahel, leidub rohkem, kui arvata oskame.

Xanax töötati välja Michiganis 70ndate alguses, ning sai selgeks, et see on efektiivsem ja väiksemate kõrvalmõjudega kui eelmise põlvkonna antidepressandid, millel oli rohkesti ebamugavaid kõrvaltoimeid.

Ent ka Xanaxi infoleht kubiseb hoiatustest, mis kõik võib rahusti (kuri)tarvitamisega kaasneda.

“Bensodiasepiinid, kuhu hulka Xanax kuulub, võivad esile kutsuda harjumust ja emotsionaalset ning füüsilist sõltuvust,” kirjutatakse seal. Ärajäämanähud võivad olla karmid – nagu narkootikumide puhul ikka. Need ulatuvad kergest meeleolu langusest ja unetusest kuni kõhu- ja lihaskrampideni, käte värisemise, higistamise, oksendamiseni. Vastsündinutel, kelle emad on raseduse ajal Xanaxit võtnud, on täheldatud võõrutusnähte. Võimalusel ärge juhtige autot, ärge tarvitage alkoholi, soovitab infoleht.

Tean ärimeest, kes kurtis, et tegi Xanaxi uimastava mõju all kahjulikke tehinguid, mida hiljem kibedasti kahetses.

Hirmutagu ravimi infoleht palju tahes, Xanax müüb ikka hästi.

On vaieldud, mis mõttes Xanax üldse ravim on. Psüühiline valuvaigisti, kiirabi, jah, seda küll, aga ta ju ei ravi, ütlevad meditsiinifilosoofid. Kas on eetiline anda haigele “rohtu”, mis teeb ta küll natuke õnnelikumaks, ent mis pole arstiteaduslikus mõttes ravim? Millal saab arst tunnistada inimese loomuomased jooned (häbelikkus, ägestumine, melanhoolia, neurootilisus) haiguseks, mis vajab arstirohtudega sekkumist? Need preparaadid võtavad maha tundlikkust ning aitavad teatud situatsioonis, aga happy pills pole ravi! Õigus, ütlevad rohkem turundust ja äri silmas pidavad meedikud, nimetagem sedasorti rohtusid siis elustiiliravimiteks. Need on ravimid, mis rahuldavad heaoluga seotud vajadusi, ning nende abil lahendatakse probleeme, mis asuvad tervise ja haiguse piirimail. Just selline piiririik on depressioon.

Meeleoluhäirete kõige levinum ravim on alkohol. Kui etanoolil poleks nii palju kõrvalnähtusid, võiks selle depressiooniravimina koos tule ja ratta leiutamisega inimkonna kullafondi kanda. Kuna ka tuntud kurbuse leevendajad kokaiin ja kannabis on keelatud, siis tuleb inimkonnal leida legaalseid narkootikume elu ilusamaks muutmisel. Pilkases pimeduses on virvatuluke ka juba valgus, ütleb üks parimaid melanhoolia-kirjeldajaid Erich Maria Remarque.

...Ega mina ei öelnud Marikale, et Xanaxit võtta ei tasu, mina pole arst. Aga hoiatasin teda küll.