“Aga mida sina siin teed? Sa oled ju võõras!” Ei kulu sugulasel kodukandi külapäeval kümmet sekunditki, et mulle mu koht kätte juhatada. Kui vaadata fakte, siis on tal ju õigus – juba 14 aastat on mu visiidid keskmaale piirdunud põhiliselt sünnipäevade, jõulude ja jaanipäevaga, viimasel viiel aastal on piiratud vabale ajale konkureerinud veel üks pagemispaik Saaremaal, koht, kus ma rõõmuga võõras olen.

Mida ma ei mõista, on see, et kuidas ma saan olla oma kodus võõras. Ja miks see kommentaar mind ülepea riivab? Selleks hetkeks olen mail, kus ma üles kasvasin, juba nädala jagu kättpidi mullas möllanud, arooniapõõsaid juurinud, uue roosipeenra rajanud, imetlenud ja unistanud, mõõtnud rattaga ja jala kümneid kilomeetreid, vaadanud emahirvega tõtt ja tundnud end igas mõttes koduselt.

Nädal mälestuste teemapargis – esimesed tantsud, esimesed armumised, nutud ja naerud, vaimustus, tüdimus, kokku- ja lahkukasvamised. Kaks kolmandikku minu elust, viis põlvkonda enne mind – võõras olemine keskmaal ei mahu ei mu pähe ega vereringesse. Mis asi see siis on, mis teeb ühest inimesest paikse ja teisest kahepaikse?

Üks Šveitsi raadio ajakirjanik käis läinud nädalal Eestis ja salvestas kümneid tunde intervjuusid kohalike ja kohatutega – Marek Tammega, Tõnu Õnnepaluga, Ilmar Raagiga, Mikko Fritzega… Mina sattusin nimekirja kui kahepaikne – inimene, kes on linnas maakas ja maal tembeldatud linlaseks. Ma tõesti ei suuda ette kujutada, et mu omaruum piirduks pealinna korteri nelja seinaga või eeslinna majakeses naabri aiaga. Minu ruum on võrratult suurem. See ulatub sealt Tartu piirilt Harilaiu viltuse majakani. Eks see teeb omakorda murelikuks ka – sest omaruumi tahab inimene korrastada ja hoida. Ja kui keegi “minu tuppa” äkki koormatäie vanu külmkappe maha kallab, vaikust räige tümakaga reostab või ATVga rabas ringi rallib, siis ma võtan seda isiklikult. Ja ma ei hakka omakorda kunagi mõistma neid, keda nende aia taga toimuv täiesti külmaks jätab.

Külaelu pahupool on iseenda tahtmiste tagaplaanile lükkamine ja teistele elamine. Tagasiside sinu tegudele või arvamistele on kiire tulema. Õigemini, sina ise kuuled sellest harilikult viimasena, sinu lähedasi töödeldakse kõigepealt. Nii võib väga kergelt end kaotada ja lakata ise olemast, muutuda ­ootustele vastavaks käitujaks. Närvesöövalt kahepalgeliseks. Õhtul, kui uks lukus ja kardinad ette tõmmatud, andutakse keelepeksule, sest enese silmis ollakse vaatamata kogukonna kriitikale ikka need kõige targemad ja tublimad ja ilusamad. Pole keeruline niisuguses valguses käsitleda tervet Eestit Euroopa kolkakülana, mis ühtlasi selgitab ka eestlase mõõdutundetut võõrapelgust ja -viha. Selle viha juurikas on iseenese hellolek ja ebakindlus. Ei muud.

Kas ma tunnen, et Eesti on piiriala, küsis ajakirjanik lõpetuseks. Pärast internetti on keskusest ja piirialadest rääkimine muutunud pseudoprobleemiks, arvasin ma, seistes samal ajal Eestimaa keskpunktis, selja taga täies hoos külapäeva finaaliks kujunenud tantsupidu, kus noored ja vanad tantsisid nii kaera-jaani kui rokkisid Tanel Padari ingliskeelsete hittide saatel ja minu juttu tõlgiti prantsuse keelde. Globaalküla, n’est-ce pas?