Soomerootslases Claes Anderssonis (67) on see ime aga juhtunud. Paavo Lipponeni valitsuse kultuuriminister (1995-1996), pikaaegne parlamendisaadik ja vasakpoolsete eestkõneleja on Andersson on ühtlasi ka üks Soome armastatuim poeet, tunnustatud arst ja pikaajaline Vaimse Tervise Liidu esimees.

60ndatel tegeles Andersson võitlusega stereotüüpse mõtlemise vastu sellises alalõigus, kus tänases Eestiski oleks vaja veel piike murda. Anti-psühhiaatrilise liikumise eesotsas levitas ta sõnumit, et homoseksuaalsus ei ole haigus. Soome teadlased mäletavad teda tänaseni 'radikaalse meditsiinitudengina', kes 1965nda aasta vabameelsel kevadel korraldas loenguid ja kohtumisi võitlemaks seksuaalsete vabaduste eest. 

Nii poliitiku- kui ka psühhiaatriajal on ta aktiivselt tegelenud luuletamisega: esimene kogu "Ventiil" ilmus 1962, tänaseks on neid saanud juba 20. Lisaks neli proosaraamatut (kirjutamisest, hullusest ja poliitikast); järgmiseks on tal tagasihoidlik plaan kirjutada raamat, "mis võtab kokku kõik, mida ma tean".

Siiski ei taha Andersson loobuda ka muusiku ambitsioonidest ja annab senini õhtuti aeg-ajalt kontserte. Rahvas erutub juba sellest, kui endine kultuuriminister ja kuulus poeet klaveri taha istub. Kaks aastat tagasi andis ta oma trioga plaadi välja. Augustis jõuab Helsingi Linnateatris lavale Anderssoni kirjutatud kabaree-etendus, varem on ta kirjutanud ka paar näidendit ja ühe filmistsenaariumi.

"Selles laiahaardelisuses ei ole midagi erilist, olen eri eluperioodidel ju erinevate aladega tegelenud. Kui saan mingi loomingulise stipi, siis luuletan täisajaga, siis jälle töötan täiskohaga arstina," räägib Andersson Tallinna vanalinnas sumedal maiõhtul. Ta on just astunud maha lavalt, kus ta oma luulet esitas ja kõnnib parajasti Kolumbus Krisostomuse poole, kus ta kavatseb klaveri taha istuda. Vahepealse pooltunni jooksul jõuab ta esineda paari poliitilise avaldusega. Nii nagu sel ühel õhtul, on ta erinevaid alasid miksinud elu jooksul pidevalt.

Andersson ei salga, et kultuuriministrina ohtralt väisatud Brüssel on talle vastumeelne koht. Aga põhimõttelisest eurovastasusest on Soome referendumil EL vastu hääletanud Andersson tänaseks loobunud. "Paistab, et need pikad ja igavad koosolekud toovad meie maadele kokkuvõttes ikkagi kasu," räägib ta Areenile. "Mulle tundub, et ELs hakkavad rahvad ikkagi järjest rohkem oma kultuuri hindama, integratsiooniprotsess just tugevdab rahvuskultuure." Skepsist tunneb vasakpoolne luuletaja vaid ühe ELi tahu suhtes: "See liit ehitab suurt seina vaestemaailma eraldamiseks - see on probleem, millega tuleks tegeleda."

Andersson võrdleb poliitikamaailma sõjaga, kus võitlus käib selle pärast, kes ja millal võivad mingid teemad üles võtta. "Kui tahad asja kiirelt muuta, siis on poliitika ainus tee," võtab ta poliitika eelised poeesia ees kokku.

Oma proosas ja luuleski kajastab Andersson tihti poliitikat. Ka eesti keeles ilmunud "Kaksteist aastat poliitikas" (LR 18-19/2002) on äärmuseni avameelne kirjeldus inimlikkusest poliitikas: vahele ei jäeta midagi koalitsioonide moodustamise raskusest kuni potentsiprobleemide ja vähesest liikumisest tuleneva rasvumiseni.

Põhjamaade luulefestivali publikus kutsus Andersson suurima elevuse esile Brüsseli-teemalise luuletusega.

"Kas luule traditsioonilised universaalteemad: armastus, surm, jms on niivõrd ära kirjutatud, et nüüd saab vaid tänapäevasemate teemadega nišši täita ja populaarsust koguda?" küsin Anderssonilt.

"Luules ei tohiks sa teemade osas midagi välja sorteerida - teemaks on kogu elu. Ma ei karda mitte millestki kirjutada," räägib Andersson.  

Eestiga on Andersson pikalt seotud: juba 1986 käis ta Tallinnas ja Viljandis koos Eesti luuletajatega oma loomingut esitamas, poliitikuna sattus ta samuti siia juba Nõukogude ajal. Praegu on ta abikaasal Käsmus suvemaja, kus ka Claes tihti suvitamas käib. Tallinna vanalinnas jalutades heidab ta iroonilise pilgu lärmavatele rahvuskaaslastele ja mainib midagi justkui vabandavat.

Olla tegev ja ka edukas niivõrd laia spektriga aladel on ilmselt võimalik ainult ülimalt korrastatud mõtetega. Oma viimase, Albert Bonnieri preemia võitnud luulekogu "Det är kallt, det brinner" ("On külm, põleb") sisse on Andersson kirjutanud dateeringuks: "Esimesest luuletusest novembris 2002 kell kolm kuni neljakümne esimeseni 7ndal veebruaril 2003".

Claes Andersson esines Põhjamaade Luulefestivali raames 6. ja 7. mail Tallinnas ja Pärnus. Peatselt ilmub Ninniku Raamatukogus Mati Sirkli tõlkes valik tema luulet.

Brüssel on kuulus oma päikselise ilma ja
prügikoristuse poolest.
Mu potents ja mu hambad pole kunagi
olnud paremad.
Igal vabal hetkel kuulan Wagnerit ja
loen jaoti Prousti.
Pole traagiline, kui sind lämmatavad ja söövad
väikesed loomad.
Minu edu juures on paanilised atakid
läbitud staadium.
Poliitika: kuidas respekteerida seda, kes mõtleb teisiti, kuidas olla aus.
Mul ei teki kunagi tahtmist karjuda oma naise peale.
Sügis on minu aastaaeg, selginemise, mõtluse aeg.
Kõige rohkem meeldib mulle olla üksi, varahommikuti
surnuaial.
Ma olen õnnelik inimene.

* * *

Stockholm on linn maailma südames.
Kõrtsis kuulen kaheksat keelt, neljast saan aru.
Kõhn naine sirutab käe välja, kui ma
teda kõnetan, eemaldub ta kähku.
Nagu tavaliselt, pole ükski mu sõber kodus, lähen
kinno, nutan kogu komöödia aja.
Rootsil on puudus tööjõust, tuleb stagnatsioon,
ütleb rahandusminister telekas.
Valitseb hästivarustatud hirm, küsimus on selles,
kas müüa või saada müüdud, nagu tavaliselt.
Rahvamaja võetakse maha, viisteist tuhat õpilast
avaldab meelt kehva koolitoidu vastu.

Tahan tihemini lasanjet, ütleb üks paks poiss ja naeratab.
Mina ronin üles Soomelaeva ja vaatan linna oma all,
enne kui võtan ühe õlle ja lähen sauna.
Saunalaval istub kamp taani turu-uurijaid ja suitsetab.

* * *

Puuduta nahka seal, kus ta on kõige õhem.
Niisuta keelega kõige tundlikumaid kohti.
Ära suru piiki oma kallima südamesse.
Kui linnud meist läbi lendavad, saame tiivad.
Kes jaksab nutta, ei upu.
Nii kaitstud kui meie, nii andunud polnud keegi.
Seal, kus see juhtus, kasvab nüüd lillesäng.

Tõlkinud Mati Sirkel