Ons Telekomi lugu lõpul?
Kuidas küll ühes demokraatlikus vabariigis selliseid võrdlusi pruukida saab? Pole meil kuningat, varsti pole kroonigi. Teine laialt pruugitud piimalehma või munakana pottilöömise võrdlus kõlab hoopis tõsitalupoeglikumalt. Nagu meile väidetavasti sobilikum ongi.
Ja need teised vähem tuntud võrdlused, mis taanduvad ühele - läks ikka lollisti küll. Ajal, mil riigieelarve koriseb, kui... jne, loobuda selgest rahaallikast. Õudne.
Kas see aga tegelikult nii õudne ongi. On juhul, kui ollakse seisukohal, et kärvaku ülejäänu või maha või mingu minema, peaasi, et riigiaparaat püsib, kasvab ja õilmitseb. Soovitavalt vapustamatuna kõigest, mis juhtub maa ja inimestega, kelle teenistuses see riik väidetavasti on. Siis küll. Sedapidi edasi arutades aga võiks soovitada, et igasugu pensionidele ja politseinike palkadele kulutamise asemel võiks riik asuda investeerimise teele. Midagi soliidset ja dividende maksvat ikka leiab. Kõik maksutulud sinna ja võibki rahumeeles hakata rantjeeriiki pidama, mis eksisteerib sõltumatuna sellest, kas kodanikud väljaspool riigiaparaati üldse olemas on.
Säästlikum oleks ehk isegi, kui neid poleks. Ei mingit vajadust õpetajate, politseinike järele. Pensione ja abirahasid ka maksma ei pea... täielik ideaalutoopia. Raha muudkui voolab sisse.
Loodetavasti see ikka on utoopia, mis vaid minu haigest ajust läbi käinud. Ja jääbki selleks.
Telekomi müük ei pea tingimata halba tähendama, kui vaevuda mõtlema väljaspool riigieelarvet. See võiks olla üks sammukene lähemale puhta konkurentsiga kommunikatsiooniturule. Pole eriline saladus, et avaliku sektori asutused on suuresti Eesti Telekomi kunded, kas ühe või teise või kõigi allharude omad. Ning siin maal tähendab selline leping, et ettevõte on või sees. Pole ju maksumaksja raha loetud hetkest, kui see maksumaksja taskust on lahkunud - las lennata, ah, hakkab nüüd seda peenikest kirja lugema...
See annab vägeva eelise, kui sul on kindel - ja koos riigiaparaadiga kasvav - sissetulek. Samas oleks ka imelik, kui riigiaparaat peaks otsima teisi teenusepakkujaid, kui on saadaval riigi osalusega pakkuja. Makstud raha jääb niiöelda siis perekonda. Kodanikult riigile, riigilt riigifirmale, riigifirmalt uuesti riigile. Käibemaksu ka vahele.
Riigi osaluse müügiga peaks selline eelis kaduma. Kuigi Vabariigi nõue, et veel kolm aastat tuleb ikka ka endistele aktsionäridele dividende maksta paneb isegi kahtlustama, et ehk on selles paktis kuskil salaprotokoll - needsamad kolm aastat püsib Vabariik ikka Telekomi kundena? Puhas oletus ja palun mitte süüdistada.
Võiks siis oletada, et seni parimatest, st riigilepingutest eemal hoitud teised kommunikatsiooniettevõtted pääsevad kah laua manu, teisalt aga tuleb seni mõnusalt elanutel hakata rohkem pingutama, sest raha enam niisama ei tule. Mis, teoreetiliselt, peaks hindu alla lööma, seega lõpptarvitajale positiivne olema. See oleks ju hea.
Kuid jääks veel üks halb või vähemalt kahtlane asjaolu. Ostja nime lõpus on täheühend AB. Ehk Aktiebolaget, sõnaga aktsiaselts rootsi keeles. Tähtis on, et rootsi keeles, rootsi värk. Tähendab - hea rootsi aeg. Ja kogu aeg meile ju räägitakse, et vajame rohkem välisinvesteeringuid. Alles hõiskas ka majandusminister, kui rootslased Elcoteqi üle võtsid.
Nüüd mälumäng-ajalootund. Tubakavabrik Leek? Viljandi tikuvabrik? Kreenholmi manufaktuur? Mis ühist?
Õige - need kõik said suured rootsi investorid peale ja kus nad nüüd on? Ja kus on töökohad? 200 ja peale kadus üksi Leegiga, asemele tegid rootslased 20 vist Malmös. Siin saadaolevad tikud on tehtud teab kus ja tikuvabrikut pole. Kreenholmist ei tule muid uudiseid peale tuhandetes koondamiste. Mis paneb natuke kahtlema, kas välisinvestor on alati ikka nii hea asi. Mingi ettevõtte võib ju osta ka selleks, et lihtsalt kinni panna, kokku tõmmata. Üks konkurent vähem. Ka nii võib mõelda.
Aga loodaks, et tegu on ainult paranoilise umbusuga ja kõik läheb lõpuks hästi.