Orhan Pamuk, kauge ja lähedane
"Sel ajal, siis kuuekümnendate aastate alguses, elasime koos ema, isa ja vennaga vanaisa majas asuvas väikses korteris Cihangiri linnajaos, kust avanes vaade Bosporuse väinale. Olin üheteistkümne aastane ja käisin algkooli viimases klassis. --- Ärkasin varastel hommikutundidel; küte lülitati õhtuti välja ja kuna ma ei osanud seda sisse lülitada, siis et talvel sooja saada, läksin teenijatuppa, mis seisis enamasti kasutamata, ronisin, õpik käes, tühja voodisse ja hakkasin järgmiseks koolipäevaks luuletust pähe õppima. "Oh lipp, oh tore lipp, sa lehvid uhkelt taevas!" --- Ühel sellisel hommikul, kui ma teki all lõdisedes nagu tavaliselt luuletust pähe õppisin, läksid mu silmad äkki imestusest pärani. Midagi niisugust polnud ma varem näinud. Mäletan seniajani, kuidas ma, raamat käes, tardusin paigale nagu soolasammas. See oli tohutu laevakere, mis pigimustas meres muutus järjest suuremaks ja suuremaks, sirutudes veest välja ning ähvardavalt lähenedes kaldal asuvale kõrgendikule, kus asusin mina. Koloss, monstrum, mille taolist ma polnud osanud õudsemaski unes näha - see oli Nõukogude sõjalaev!"
See tekstikatkend pärineb äsjase Nobeli kirjandusauhinna laureaadi Orhan Pamuki (sünd 1952) autobiograafilisest teosest "Istanbul: mälestusi ühest linnast" (2003). Istanbul, nagu Pariis, London, Berliin või Peterburi, on üks nendest rikastest, salapärastest ja hullutavatest mitmekultuursetest metropolidest, mille hõng jätab mällu unustamatuid jälgi ning sunnib enese juurde ikka ja jälle tagasi pöörduma.
Eesti viimased vahetud kokkupuuted Türgiga pärinevad ilmselt 19. sajandi teisest poolest, mil meie mehi võitles Tsaari-Venemaa armee koosseisus sõdades Ottomani impeeriumi vastu. Pamuki suhtumine Ottomani impeeriumisse ning laiemalt Türgi ajaloosse, nii nagu see avaldub "Istanbulis", on esimesel pilgul ootamatu. Pamuk ei näe 19. sajandi Türgit mitte kui kopitanud, haiget ja hukkumisele määratud jõuetut suurriiki, nagu see Lääne ajalookirjutuses on olnud tavaks, vaid kui eripärase, Ida ja Lääne piiril asuva kultuuri kandjat, mille lagunemisega Esimeses maailmasõjas kaotab oma varasema tähtsuse Türgi identiteet.
Pamukil on raske emotsionaalselt kaasa elada 20. sajandil Türgi ilmet kujundanud Kemal Atatürgi reformidele, mis tihti muudavad ühiskonna ilmetuks Lääne tagahooviks. "Istanbuli" keskseimaks märksõnaks on melanhoolia - teiste sõnadega, kurvameelsus, depressioon, mis näib johtuvat meid ümbritseva maailma vaesestumisest. Oma teoses otsib Pamuk Türgi kadunud aegu samas tähenduses, nagu seda on varem prantsuse kirjanduses teinud Marcel Proust.
Kuid vaevalt antanuks Pamukile Nobeli preemiat, kui tema saavutused kirjanduse vallas piirdunuksid vaid igatsusega kadunud aegade järele. Romaan "Lumi" (2002), mis varsti loodetavasti ilmub Ly Seppeli eestikeelses tõlkes, on "Istanbuliga" võrreldes hoopis teisest puust.
Žanriliselt võiks "Lund" määratleda kui õilistatud seebiooperit, mille tegevus toimub väikses, Armeenia piiri lähedal asetsevas Karsi linnakeses. (Muuseas on Karsi, mis 19. sajandi lõpukümnenditel oli Venemaa poolt vallutatud, Pamuki sõnul sel ajal ehitatud mõned Baltikumi stiilis majad, mida iganes see võiks ka tähendada.) Lumme mattunud Karsis avaldub paari talvepäeva jooksul kogu Türgi tänapäeva ühiskond oma mitmekesisuses, kuhu mahub tapmi st ja tagaajamist , armastust, poliitikat, korruptsiooni, kurdide vabadusvõitlust ja veel palju muud.
"Lumi" algab paguluses elava türgi kirjaniku Ka saabumisega Karsi ning lõpeb tema sealt lahkumisega, kusjuures Karsi sündmused sütitavad kirjanikus tugeva ja viljaka inspiratsioonipuhangu. Romaani pealkiri - "Lumi" - on türgi keeles "Kar" ning sellest sünnib sõnamäng Ka-Kar-Kars, mille komponendid tähistavad vastavalt peategelast, teose pealkirja ning tegevuse toimumise kohta.
Pamuki muudab lugejale sümpaatseks tema ideoloogiline angažeerimatus. Ta tunnistab siiralt, et otsib maailmas tõde, nii naeruväärne kui see väide meie väidetavalt postmodernistlikus ühiskonnas võiks ka tunduda.
Rahvuslased Pamuki vastu
Värske Nobeli kirjandusauhinna laureaat Orhan Pamuk (54) muutus poliitiliseks märgiks möödunud aastal Šveitsis antud intervjuuga, milles ta mainis Esimese maailmasõja ajal armeenlaste kallal toimepandud genotsiidi. See teema on veel praegugi Türgis poolenisti tabu. Riigis reageeriti usutlusele äärmiselt valuliselt, natsionalistid hakkasid kirjaniku portreesid avalikult põletama, samuti esitati talle ametlikult süüdistus "türkluse solvamises" (kolmeaastane vanglakaristus paistis olevat täiesti reaalne). Kuid eelkõige Euroliidu survel otsustas Türgi vabariigi justiitsministeerium käesoleva aasta 23. jaanuaril kohtuprotsessi lõpetada.
Teisalt ei ole kohalikud rahvuslased, kelle hulka kuulub ka advokaatide liidu üks juhtidest, oma kaotusega sugugi leppinud. Nüüd kavatsevad nad kaevata Rootsi kohtusse Nobeli komitee enda, süüdistades teda poliitika eelistamises kirjandusele ning järelandmistes armeenia diasporaa nõudmistele. Pamuk kui kirjanik lihtsalt ei vääri niisugust kõrget tunnustust. Huvitav, kuidas peaks see hüpoteetiline kohtuvaidlus küll välja nägema?! Ja eriti võimaliku kirjandusliku ekspertiisi kriteeriumid.
Muide, Pamukile esitatutega analoogsete süüdistuste põhjal kannab Türgis karistust mitukümmend ajakirjanikku.
Sergei Stadnikov
Meie aja kangelane
Möödunud aastal näidati "türklust solvanud" Orhan Pamuk'i maailma uudiskanaleis ja seega omandas talle tänavuse Nobeli auhinna määramine poliitilise värvingu. Kohe tuleb kadedalt meelde, et Jaan Krossil jäi see 1990.-91. aastal kardetavasti saamata just iseseisvuva väikeriigi autori pärgamise liialt poliitilise värvingu pärast. Puhuti on Nobeli auhinna määramisel rõhutatud poliitilist kallutamatust, puhuti on ajastu peavooluga julgelt kaasa mindud. Albert Camus ja Jean-Paul Sartre said auhinna ju oma poliitilise mõju tipul. Elfriede Jelineki pärgamine ülemöödunud aastal tekitas kultuuripoliitilise skandaali, märkides samas justkui kaugenemist poliitikast. Läinud aasta laureaadi Harold Pinteri Nobeli-kõne (vt EE 21.12.2005) oli poliitiliselt vägagi ründav, materdades nii USA Iraagi-poliitikat kui tema kannupoisse Euroopas.
Praegu näib olevat maailmas taas tulipunkti tõusnud sõnavabaduse probleem. See oli peateemaks nii tänavusel Göteborgi raamatumessil kui äsjasel Kumus toimunud meediakonverentsil. Kõik, kelle tööks on sõna levitamine, on viimasel paaril aastal hakanud kogema ahistust. Ühelt poolt võivad vaba sõnapruukija või karikaturisti ägedad islamistid lihtsalt maha lüüa, teiselt poolt on asunud sõna- ja muid isikuvabadusi - turvakaalutlustel - piirama ka lääne võimud ise. Nii oleme järsku olukorras, kus ei tohi öelda miskit Muhamedi poolt ega vastu. Kolmandaks omandab vähemasti konfliktikolletes toimuva osas üha suurema rolli riiklik propaganda, maailmal pole sealsetest sündmustest tõest teavet, väidavad asjaga seotud ajakirjanikud.
Austrias istub vangis holokausti-eitaja David Irving, Prantsusmaal on jõustumas armeenlaste kallal toime pandud genotsiidi eitaja vangistamist võimaldav seadus. Käib kruvide kinnikeeramine. Maailmas valitseb korraga vaba sõna defitsiit ja üldine vastutustunde vajaduse korrutamine ei aita seda kuidagi leevendada. Sellises sõnavabaduse kõrbes tekib tõeline janu tõejanuse suupruukija järele ja just selline mees on Orhan Pamuk. "Meie, kirjanike ülesandeks on kõnelda tõde, mitte muretseda maailma toimimise pärast. Ega me pole maailma mänedžerid," sõnas Pamuk Göteborgi raamatumessil. Üldise tulevikumure taustal mõjub selline hoiak muidugi väljakutsuvana. Türgi kirjastaja ja PEN-klubi tegelane Müge Sökmen selgitas mulle Göteborgis, et Pamuk ei kõnelnud armeenlaste genotsiidist aktsepteeritaval viisil, vaid ennast väljakutsuvalt tõe teadjaks kuulutades, samas kui Türgi ajaloolased aina asja uurivad ja uurivad... (põhjalikumalt Pamukist vt 27.09 Areenist). Vägisi tuleb meelde 1988. aasta, kui rahvarindelased ahastasid, et muinsuskaitselased kõnelevad avalikult täitsa iseseisvast Eesti vabariigist.
Mulle näib, et Pamukile, läänelikke väärtusi kandvale türklasele, sillale ida ja lääne vahel, andis Nobeli auhinna üldine janu vaba sõna järele. Pealegi on ta hea kirjanik, ühtaegu modernist ja nostalgiline kodulinna Istanbuli kirjeldaja ning laialt tõlgitud ja tuntud. Oleks kõik türklased sellised, võiks nad rahuliku südamega Euroopa Liitu võtta. Orhan Pamuk on meie - ohtliku ja kartliku - aja julge kangelane.
Kalev Kesküla
