Osta aktsiaid ja asuta firma!
Silma on jäänud kaks kategooriat kodanikke, keda süüdistatakse mitte nüüd kogu languses, aga mingis osas küll.
Esimene näib olevat see nurjatu jõuk, kes kipub raha koguma ega taha seda kuidagi aktsiatesse osakutesse pilduda. Mistõttu iga pealkiri „Börs langes" vms kõlab nagu nutune karjatus: appi, inimesed, mida te ometi teete, aiaiai! Veel hullem, need kaabakad ei kipu ka enam tarbima, mistõttu vähenevad käibed, maksutulud ja üleüldse on kõik väga halvasti. Nii et jälle üks koht, kus sekkuda. Visioon seadusest, mis kohustab teatud osa palka nt aktsiates välja maksma, ei tundugi nii napakalt võimatu. Vanemad inimesed mäletavad riigilaenu, eks ju? Kuidas ette tellimine oli tegelikult kohustuslik - isegi tudengid pidid mingi osa stippi ära andma. Pole siin täiskuu all midagi nii väga uut, mida poleks juba pruugitud.
Teine punt, keda süüdistatakse, on ettevõtjad. Et pole kuigi ettevõtlikud, ei kipu midagi looma, eksportima ja mõned panevad üldse oma putkad kinni. Nii hull lugu juba, et esineb mõtteavaldusi kapitalismist kui vesivõsust.
See teine virin on isegi huvitavam kui koonerdavate kodanike näägutamine. Mis on siis Eesti ettevõtjal häda? Millalgi augusti keskel imestas Juhan Parts Eesti Ekspressis, kuhu on kadunud see 90. aastate ettevõtlik vaim. Lisades veel umbes, et eestlane kui talupoeg on alati olnud ettevõtja, saunikutest ja popsidest ei maksa muidugi rääkida. Mida võiks tõlgendada ka, et kui teie esivanemate hulgas on saunik või pops, siis pole te õige ettevõtja ega saa selleks ka kunagi, vilets geen, pange oma putka kinni - ja ostke aktsiaid, muidugi, et turge päästa... Vabandust õeluse pärast.
Aga küsimus on täiesti õige - mis siis juhtunud on? Mitte et ma mõhkagi väga ettevõtlusest teaks - oma püüdlused on lõppenud alati fiaskoga. Küll aga, ehkki kunagine pioneer minus käsib kapitaliste vihata, on mu's õõvasegune imetlus kõigi sõprade-tuttavate kapitalistide-ettevõtjate suhtes.
Et kust nad selle julguse ja teadmised võtavad, et hakkama saada? Eelkõige julguse. Ebaõnnestumise võimalusi on ju niivõrd palju. Kohe pead makse maksma hakkama, kohe on kulud, seadusi, mida täita on, hunnik. Sõnaga, tundub nagu väga libedale ja väga haprale jääle minek. Muidugi ka see, et kõigepealt peab sul raha juba olema, nullist ei alusta. Raske elu on inimesed endale valinud. Kõrvaltvaataja võhiklik mulje, mõistagi.
Mulje on, et nad ei ole viimasel ajal väga rõõmsat nägu. Mõned tarvitavad ka natuke liiga palju, kui aus olla. Optimismi neis ei paista, üritaks ellu jääda... või putka kinni panna, sest kellel seda jama vaja on. Aga neis on kunagi see optimism olnud. Kunagi just nendel 90. aastatel.
Mis oli tõepoolest üks naljakas aeg. Paljud ja paljud susserdasid ja võtsid ette. Hiljem ujusid mõned välja riigiametnikena - kindel leib, vähem jama, rohkem võimalusi. Mis oli ausalt öeldes väga kummaline, kui arvestada ideoloogiat, et päris raha, suur raha, liigub ikka eraäris. Aga ju olid need sellid lihtsalt ettenägelikud. Teised püsisid kapitalistidena vapralt edasi. Tundus, et neil on tore.
Mis oli ju tore. Kuid neil pole praegu nägu peas, et nad kavatseksid midagi uut tekitada. Väga vähestel on. Enamasti me näeme ikkagi asju sulgumas, mitte tekkimas. See ongi mure. Poleks miskit häda, kui otsasaanud ettevõtte asemel tekib kohe uus või kaks. Teoreetiliselt võiksid ju koondatavad kodanikud oma koondamistasud kokku panna ja ise midagi ette võtta. Pood või putka - ka McDonalds alustas väikeselt.
Kuid kas inimesed julgeksid? On sihuke veider määratlus töötute puhul nagu „heitunud". Ehk, nagu mina aru saanud, tööotsija on see, kes otsib tööd, töötu on see, kes on nõus igasuguse tööga, heitunu on see, kes isegi ei usu, et ta tööd leiab. Võibolla on ettevõtlus jõudnud heitunu seisundisse - jama on kohe kaelas, aga kas midagi tagasi tuleb, pole kindel. Mistap ettevõtlusele ei taha mõeldagi.
Üks sõber, kes peab õudset, aga arvatavasti edukat ametit (pankrotihaldur on!) ütles kord, kui teemaks oli enne ja nüüd, et 90. aastatel oli riik veel nõrk. Jah, see tähendas, et mõnigi tüli lahendati metsa või karjääri viimisega. Kuid see tähendas ka, et putkat püsti pannes ei olnud vaja nii paljude reeglitega arvestada, nii palju muretseda selle pärast, kuidas sul riigiga ikka sotid on. Mis andis julgust putka ikkagi teha. Praegu metsaviimist ei kardeta... aga riiki küll. Sest see on muutunud niivõrd võimsaks ja kõikehõlmavaks. Kui otsustab, et sind pole vaja... siis sind ka pole vaja.
Nojah, loll, kes süüdlast ei leia.
