Aivar Otsalti saagast kirjutas Ekspress juba 2006. aastal, kui tekkis kahtlus, et Otsalti labradori retriiver Lily Lullaby oli mõne kuuga üle elanud hulga tõsiseid traumasid. Otsalt distantseerus vigastuste tekkimisest, teatades, et andis koera ära juba päev pärast ostmist. Ajakirjandus tõestas vastupidist, tegeles teemaga süvitsi, kuid õhus olevaid märguandeid ei tahetud kuulda võtta. Otsalti lugu on omandanud antiiktragöödiale omased jooned - väikeste inimeste juurest alanud väike intriig on tõusnud Olümposele, mässides endasse multimiljonäre ja heites varju prefekti sõpradest tipp-poliitikutele. Mis tunne on endisel "kõikvõimsal" prefektil ärgata hommikul vangikongis? Mis tunne on rinnus, kui peas taob teadmine, et kõik on läbi, kõik on päriselt läbi? Kui keegi enam "katust" ei tee, siis võiks kõik endised sõbrad kättemaksuks paljastada...

Herman Simmi kahtlased ärid soome kasiinoärimeestega olid Ekspressi vaateväljas üle kümne aasta tagasi, kirjutasime ka veidrast loost, kus humanitaarabina Eestisse jõudnud hambaarstikabinet sattus Simmi perekonna kommertsvaldusesse. Simmi igaühele silma torkavad veidrused, tagakiusamis- ja jälitusmaania, tema algatatud kõrgelt sõjaväelaselt NATO saladustele ligipääsuloa äravõtmine jms olid kui otsa ette kõrvetatud märk: "Olen hädaohtlik, pidage mind silmas!" Sellest hoolimata kuuleme kuni viimase ajani selgitusi selle kohta, et Simmi puhul polnud mingit põhjust midagi kahtlustada ning et tema meeletu karjäär oli täiesti seaduspärane.

Simmi afäär pole muidugi lõppenud. Ülekuulamistel olevat ta avaldanud kahe kaitseministeeriumi kõrge ametniku nimed, mis ta oli edastanud vene luurele selleks, et neid saaks värvata. Kas nad tegelikult värvati, on juba eriteenistuste mure, aga see ongi vaid näide selle kohta, et mädamuna suudab haisema panna terve pesa.

Aga võib tõmmata ka kolmanda paralleeli äsjamöödunud Euroopa Parlamendi valimistega. Ka selles mängus sulgesid ametnikud ja poliitikud oma silmad ja kõrvad, et mitte kuulda uudiseid, mis rikuksid nende mõnusat igapäevast elu, kus eliit alati kontrollib tegevust ja rahvas peab alati suu. Valijad on lambad, kes valivad kinniste nimekirjade järgi Brüsselisse just neid, keda erakonnad on otsustanud sinna sinekuurile läkitada.

Andrei Hvostov ütles tabavalt, et praegusel ajal on tekkinud Eestis mingi ideede laulupidu. Uusi ideid on väga palju.

Tegu on tõsise muudatuse vajadusega kogu Eestis, mitte lihtsa oportunistliku ideevargusega USA presidendivalimistelt. Aivar Otsalt, Herman Simm ja koos nendega paljud riigiametnikud ja poliitikud ripuvad sama köie otsas. See köis on ülbuse, eksimatuse, tooruse, omavoli, riigi enese omaks pidamise ja oma riigi kodanike arvamuse põlastamise köis.

Iga päevaga on üha rohkem kodanikke, kes teevad kõik, mis nendest oleneb, et see räpane köis katkeks ja Eesti saaks tagasi sisemise vabaduse, julguse ja ettevõtlikkuse, mida korrumpeerunud ametnikud, partokraadid ja erakonnad kardavad nagu tuld.