12.06.2009, 00:00
Otsalt ja Simm ripuvad ühe köie otsas
Riigireetur Herman Simmi ja häbiga prefektiametist tagandatud Aivar
Otsalti lood on hämmastavalt sarnased. Mõlema puhul on avalikkus ja
seda kajastav ajakirjandus pikka aega häirekella löönud, kuid
kõik asjamehed ja mundrikandjad, kellest nende isikute edulugu on
sõltunud, on käitunud kui kolm ahvikest, kellest üks on katnud
kätega silmad, teine suu ja kolmas kõrvad.
Aivar
Otsalti saagast kirjutas Ekspress juba 2006. aastal, kui tekkis kahtlus, et
Otsalti labradori retriiver Lily Lullaby oli mõne kuuga üle elanud
hulga tõsiseid traumasid. Otsalt distantseerus vigastuste tekkimisest,
teatades, et andis koera ära juba päev pärast ostmist.
Ajakirjandus tõestas vastupidist, tegeles teemaga süvitsi, kuid
õhus olevaid märguandeid ei tahetud kuulda võtta.
Otsalti lugu on omandanud antiiktragöödiale omased jooned –
väikeste inimeste juurest alanud väike intriig on tõusnud
Olümposele, mässides endasse multimiljonäre ja heites varju
prefekti sõpradest tipp-poliitikutele. Mis tunne on endisel
“kõikvõimsal” prefektil ärgata hommikul
vangikongis? Mis tunne on rinnus, kui peas taob teadmine, et kõik on
läbi, kõik on päriselt läbi? Kui keegi enam
“katust” ei tee, siis võiks kõik endised
sõbrad kättemaksuks paljastada...
Herman Simmi kahtlased
ärid soome kasiinoärimeestega olid Ekspressi vaateväljas
üle kümne aasta tagasi, kirjutasime ka veidrast loost, kus
humanitaarabina Eestisse jõudnud hambaarstikabinet sattus Simmi
perekonna kommertsvaldusesse. Simmi igaühele silma torkavad veidrused,
tagakiusamis- ja jälitusmaania, tema algatatud kõrgelt
sõjaväelaselt NATO saladustele ligipääsuloa
äravõtmine jms olid kui otsa ette kõrvetatud märk:
“Olen hädaohtlik, pidage mind silmas!” Sellest hoolimata
kuuleme kuni viimase ajani selgitusi selle kohta, et Simmi puhul polnud mingit
põhjust midagi kahtlustada ning et tema meeletu karjäär oli
täiesti seaduspärane.
Simmi afäär pole muidugi
lõppenud. Ülekuulamistel olevat ta avaldanud kahe
kaitseministeeriumi kõrge ametniku nimed, mis ta oli edastanud vene
luurele selleks, et neid saaks värvata. Kas nad tegelikult värvati,
on juba eriteenistuste mure, aga see ongi vaid näide selle kohta, et
mädamuna suudab haisema panna terve pesa.
Aga võib
tõmmata ka kolmanda paralleeli äsjamöödunud Euroopa
Parlamendi valimistega. Ka selles mängus sulgesid ametnikud ja poliitikud
oma silmad ja kõrvad, et mitte kuulda uudiseid, mis rikuksid nende
mõnusat igapäevast elu, kus eliit alati kontrollib tegevust ja
rahvas peab alati suu. Valijad on lambad, kes valivad kinniste nimekirjade
järgi Brüsselisse just neid, keda erakonnad on otsustanud sinna
sinekuurile läkitada.
Andrei Hvostov ütles tabavalt, et
praegusel ajal on tekkinud Eestis mingi ideede laulupidu. Uusi ideid on
väga palju. Tegu on tõsise muudatuse vajadusega kogu Eestis, mitte
lihtsa oportunistliku ideevargusega USA presidendivalimistelt. Aivar
Otsalt, Herman Simm ja koos nendega paljud riigiametnikud ja poliitikud
ripuvad sama köie otsas. See köis on ülbuse, eksimatuse,
tooruse, omavoli, riigi enese omaks pidamise ja oma riigi kodanike arvamuse
põlastamise köis.
Iga päevaga on üha rohkem
kodanikke, kes teevad kõik, mis nendest oleneb, et see räpane
köis katkeks ja Eesti saaks tagasi sisemise vabaduse, julguse ja
ettevõtlikkuse, mida korrumpeerunud ametnikud, partokraadid ja erakonnad
kardavad nagu tuld.