Ott Kilusk: Ülestähendusi subkultuursest Eestist
Erinevalt kõikvõimalikest totalitaarsetest süsteemidest, kus vastupidi eespool öeldule kehtib igikestev olevik, kus minevik ja tulevik on müütilised substantsid, mille tähendused on autoriteedid ette kirjutanud ja mis on sellest tulenevalt rõhutatult didaktilised. Kuna mälestus sellises ühiskonnas elamisest pole eestlaste kollektiivses mälus veel päriselt tuhmunud, mõjuvad paljud meie ümber toimuvad protsessid pehmelt öeldes peadpööritavatena.
Ettekirjutuste puudumine, üdini vaba ühiskond, milles üks suur narratiiv on asendunud mitme väikesega, sunnib segadusse aetud indiviidi iseseisvalt mõtlema. Arukamad jõuavad äratundmisele, et eneseväljenduseks on lugematu arv teid. Võimaluste piiramatu paljusus on aga viljakas pinnas kõikvõimalike subkultuuride tekkeks. On ju nende peamine tekkepõhjus soov taustsüsteemist eristuda, tajuda iseennast kui eksootilist objekti. See saab reeglina võimalikuks tänu isikupärasele loovusele, kurvemal juhul enese teadliku lahterdamisega mõnda fanaatilisse, teisi kooslusi eitavasse rühmitusse. Võimalusi on aga rohkem, kui ka kõige pöörasema fantaasiaga inimene endale ette kujutada suudab.
Kui kellelegi ühel kenal päeval tundub, et ta on avastanud midagi ennekuulmatut, saab interneti vahendusel veenduda, et selle kõigega tegeldakse juba ammu. Ehitatakse savist ja õlgedest ökomaju, ostetakse imeodavaid krunte kuule ning toodetakse kõrvade kaudu manustatavat, väidetavalt täiesti kahjutut heroiini. Imetillukesi mälukaarte, millel undavad kõrgsageduslikud helid.
Sellisest uudsest ajatunnetusest lähtuvalt on inimesed avastanud, et ka keskiga pole olemas. Olemas on ainult igikestev noorus, trendikalt riietuvad, kõikjal ringi reisivad ja korraga väga paljude asjadega tegelevad inimesed, kes ühel päeval lihtsalt ära surevad. Olenemata ligihiilivast vanadusest, on võimalik teha bändi, minna ümbermaailmareisile või vahetada iga natukese aja tagant elukaaslast. Seda siiski väikeste mööndustega. Neljakümneaastasest inimesest ei saa enam nähtavasti noorematega konkureerivat parkuurijat või lainelaudurit. Küll aga on tal võimalik anda neile silmad ette mõnel muul alal. Võib kirjutada uudse lähenemisega ilukirjanduslikke tekste, teha kummalist muusikat või lasta oma keha pealaest jalatallani ära tätoveerida.
Kõik huvigrupid on kaitstud. Kõigil on koht, kus omasugustega kohtuda. Olgu nad siis musta riietatud gootid, alternatiivmuusikud või ekstreemsportlased. Subkultuuride paljusus on igal juhul avatud ühiskonna märk, kus kõige tähtsam on võime üksteist välistamata koos eksisteerida. Sumbunud liikumised, mis teiste arengut kas siis vägivalla abil või mõnel teisel viisil takistada püüavad, muutuvad hämmastava kiirusega iseenese paroodiaks ning hääbuvad. Nii et teatav konkurents, või kui soovite, olelusvõitlus toimub ka eri maailmavaateid esindavate subkultuuride vahel. Piiratumad jäävad pikemas perspektiivis tolerantsematele alla. Isegi sel juhul, kui jõuvahekord näib esmapilgul esimeste poole kalduvat.
Elustiilide kirevuses, kus inimese sotsiaalne kuuluvus ja vanus kaotavad näiliselt tähenduse, sünnib tõeliselt vaba eneseväljendus. Teoreetiliste maailmavaadete paljusus ja vaba ringlemine on külvanud parajal hulgal tolerantsi, mis võimaldab ühel ja samal persoonil ilma seesmiste vastuoludeta nautida teineteisest kardinaalselt erinevaid elunähtusi. Avatud maailmatunnetus silub teravamad nurgad ka igipõlise opositsiooni noorus vs vanadus vahel.
Eesti on niiviisi nähtult haruldaselt kultuurne maa, kus enda kõige toimuvaga kursis hoidmine on täiesti lootusetu üritus. Sellise paratamatuse tunnetamine on aga väga oluline. Liigne fanatism ühe subkultuuri suhtes võib viia isiksuse degenereerumiseni. “Kõigesöömine” päädib aga vältimatult erinevate nähtuste üldistamisega, milles sügavama mõistmise asendab pealiskaudne lahterdamine.
Elame me ju ajastul, kus poodidesse ilmuva algupärase ilukirjanduse laviin on mis tahes kontrolli alt väljunud, kus iga künka otsas ja iga nurga taga tehakse teatrit, rääkimata lõputust hulgast muusikutest ja lauljatest, kelle loomingut keegi läbi kuulata ei jõua. Niisiis olgem ettevaatlikud ja nautigem seda, mis tõeliselt hinge läheb. Mitmedki valikud määrab juhus, mitmedki inimese vaimne areng. Need, kes iga hinna eest igale poole jõuda tahavad, leiavad end enamasti liiklusummikust või parkimiskohta otsimas.
Niinimetatud ametlikku kõrgkultuuri ja mitteametlikke subkultuure eristav piir on muutunud ähmaseks, kuna mõlemad poolused vajavad ellujäämiseks teise olemasolu. Arvatavasti on see tingitud eakamate, süvenemist nõudvate žanrite teatavast ammendumisest või vähemalt vajadusest neid tänapäeva alati kiirustavatele inimestele söödavaks teha. Subkultuurid vajavad aga omakorda kestva traditsiooniga kultuuritekste, mille taustal ikka ja jälle oma uudsust manifesteerida. Nõnda taaselustuvad tüvitekstid tsitaatide ja parafraseerimise kaudu postmodernistlikus kultuuris. Alternatiivsed, kitsamale publikule mõeldud pöördumised kõnetavad aga ootamatult ka laiemaid sotsiaalseid kihistusi. Rakveres toimub järjekordne punklaulupidu, Vilsandi saarevalvur sõidab ümbermaailmareisile, näitleja kirjutab raamatu eksklusiivsetest autodest ja Kihnu laulik sooritab langevarjuhüppe. Kõik on võimalik ja kõik, millel on võimalik juhtuda, ka juhtub.
Kummastavas mõistmises, et küündimatud, enamasti elamise argisema poolega seotud unistused ei jõua enam ülimalt mitmekesise tegelikkusega sammu pidada, pöördub inimene enda poole küsimusega: mille kõigega võiksin ma veel tegeleda, kui oma kompleksides väänlev hing lõplikult vabaks lasta? Ühiskondlik arvamus ei tähenda siin midagi. Olemasolemise peamiseks põhjuseks on kahtlemata eneseteostus. Ja kuigi öeldakse, et kunagi pole lootusetult hilja, pole see ka asi, millega homseni oodata. Ka kõige rajuma ja kauakestvama nooruse katkestab lõpuks surm.
