Niisiis, me teame, mis on päevapraad. Väheste eranditega on tegu kartulitega, mille kõrval on miski halli karva soust lihatükkidega ja porgandi-kapsasalat. See, ­mida saab odavalt teha ja müüa. Miski, mis on korralik ja toitev, kuid pretensioonitu. Nõukogude armees olid kaks sellist toitu, "makaronõ po-flotski" ja "žarkoje po-domašnemu". Esimese kohta ei oska maaväelane midagi tõsiseltvõetavat öelda; viimane oli ilge liialdus, labane lihasoust ja kartulid ikka. miks nimetatakse asju, mis on maitselt alla keskmise, "kodusteks"? Vabandust, see oli mütoloogia, mida tundmatu peakokk püüdis sööjaile pähe määrida; ettekujutus, et kuskil istub lahke ja sõbralik emake, kes küll ei oska süüa teha, aga on muidu tore inimene...

Aga me jõuame tagasi päevaprae probleemi juurde. Ma tean omal nahal, et Tigu taastekkinud päevapraed on imelised, aga ma ju ei jõua iga päev maksta 65 krooni näiteks kapsa-hakkliha hautise või hiigelkoguse fetasalati eest. Ma tean üht kohta kesklinnas, kus pakuti veel aasta tagasi 45 krooni eest tõelist kiievi kotletti, mille sees oli ürdivõi, kak položeno. Kuid päevapraadide allakäik ja üldine majandusseis tekitavad õudu. Just nagu kaotaks inimesed halvas majandusseisus lootuse ja hakkaks sööma kurat teab mida, sest niigi on kõik sitasti.

Mis hetkel hakkab kurat kärbseid sööma?

Miks üldse süüa? Võib-olla on õigus mu kolleegil, kes kannab kaasas võileibu? Võib-olla on õigus teisel kolleegil, kes ostab Narva kohviku tuntud headuses pirukaid? Või kolmandal, kes korraldab kontori köögis efektseid toidu-show'sid, mis puänteeruvad taldrikutäie sojakastmes tšilli-riisiga?
Ma olen hakanud sööma hamburgereid, et vahetevahel siis süüa midagi paremat, efektsemat, kokakunsti valda kuuluvat. Hamburger on tuntud headus ja pretensioonitus, valmismudel keskpärasest toidust ja üldse mitte halb.

Päevapraad on reeglina sööja mõnitamine, tema paikapanek üldise süsteemi alumistele astmetele. Toidupakkumine kui kuritegu, väheste eranditega.
Me võiks paremini süüa, oleks selle loo moraal...