Oktoobri lõpp. Päike paistab. Stockholmi kesklinn. Puudel on lehed. Rohi veel kohati roheline. Minu suunas astub mingisugust uut (jõulu)maiustust reklaamiv mehike.

 "Kas sul on salmid juba selged?", küsib anonüümseks jäänud pika valge habemega punarohelises päkapikukostüümis noormees. Ainuke asi, mis ma oskasin selles veidike segases olukorras vastata, oli kerge irooniaga "No häid jõule sulle ka!",  endale sellel hetkel meenutades Kreisiraadio kuldseid sõnu: "No anna andeks-anna andeks, jälle ikaldus!".

Tegelikult võib ju selles olukorras näha ikaldust - miks on oktoobrikuus, kui mõni käib veel sokkides ja sandaalides, tänavatel päkapikukuues mehikesed? Poes on müügil piparkoogid, piparkoogivormid, piparkoogitainas ja kõik muud lisad. Rääkimata kaupluste vaateakendest, kus võib näha nii päkapikumütse, kuldse-hõbedase-rohe-punase värvigammat, kunstlund ja kuuseehteid. Eriti popid tunduvad sellel aastal poolikud või nö katkise välimusega kuusemunad. Neid võib näha päris mitme poe vaateakendel Londonis. Küll tuleb munast keegi välja või on kellelegi see algselt kuusekaunistus vaateakna mannekeeni juustes. Hiina restorani sisse astudes näen, kuidas teenindajad rõõmsalt laulavad kaasa varakult ülesseatud plastmassist põhjapõder Rudolfiga "Rudolph the red nose reindeer...".

Mul pole jõulude vastu mitte midagi. Jõulud on toredad! Aga miks nad peavad algama oktoobri lõpus? Ilmselgelt on vastus teada - jõuludest on saanud juba ammu kommertspühad ja mida varem kõiksugu kraam müügile tuleb, seda varem ja kiiremini seda kokku ostma hakatakse.

Mul pole täpselt meeles, millal selgus minu jaoks kohutav tõde, et jõuluvana ja päkapikke pole tegelikult olemas. See polnud kindlasti suur tragöödia võrreldes sellega, et eelmisel aastal jõudis lõpuks ka minu kõrvu, et Dracula kannab keepi ainult selleks, et esimene mees, kes kõikide vampiiride isa filmis kehastas suutis oma kostüümi pidevalt ära mäkerdada ning mõtles keebi välja, et plekke varjata.

Pöördudes tagasi salmide juurde, mis mul selged pole, meenuvad algklassid ja põhikooliaeg, kui detsembri alguses hakati valmistuma jõuludeks: õpiti salme, laule, tantse, vanasõnu, kirjutati jõuluvanale kirju... Jaa, varakult hakati asjaga tegelema. Varakult detsembris. Oktoobris hullati kirjutes vahtralehtedes ja jõulud tundusid sama kaugel kui jaanipäev. Sellepärast tundubki see kogu pühadeks liiga vara valmistumine absurdne. Meil on ju jõululaupäev ja jaanilaupäev, milleks on meil vaja tervet jõululaupäevaeelset (kahte) peaaegu jõulukuud? Me ei hakka ju jaanipäevaks lõket üles seadma kohe kui lumi sulanud on ning ei osta grillvorsti ja õlut valmis, et need sügavkülmas õiget päeva ootaks.

Alles paar nädalat tagasi oli Halloween, mis Stockholmis ja Londonis väga populaarne on. Ka selleks vahvaks pühaks olid lettidele paisatud kõiksugu erilise kujundusega Halloweeni tavaar ja kommid-küpsised, mida nüüd poolehinnaga maha müüakse. Paljud mööduvad sellest kaubast nüüd nii nagu seda poleks olemaski "See on niiii eelmine hooaeg, lähme võtame piparkoogitaigent!". Teised jälle on õnnelikud, et väärt küpsist saab odavamalt - ega maitse ju ei muutu! Ostetakse kokku ka allahinnatud kostüüme ja Halloweeni-kaunistusi - järgmine aasta saab ju kasutada, kuigi sageli unustatakse järgmisel aastal varem varutu ära ja minnakse täishinnaga uut jahtima. Need on sellised asjad, millest ei oskaks mõeldagi, veel vähem on neid vaja, aga poes kutsutakse see vajadus esile. Ja inimesed ostavad.

Ka mina ostsin täna piparkooke ja glögi. Otsisin ka verivorsti, mida kahjuks ei leidnud.

Ma teadvustasin endale, et ma tahan piparkooki ainult selleks, et ma näen neid siin riiulitel, muidu poleks ma selle peale tulnud, aga nüüd pole enam midagi teha! Sõin piparkooki ja süütasin küünla. Aga see ei tekitanud jõulutunnet. Mul oli olemas jõulusöök ja -jook. Aga need pole jõulud! Jõulud on perekond ja sõbrad, ühiselt laua ääres istumine, rääkimine, naermine üheskoos. See jõulutunne tuleb inimestest ja sellest rahust, tempo mahavõtmisest. Heal juhul kuulub sinna juurde ka lumi. Ja need salmid, mis on õigeks jõululaupäevaks selgeks saanud.

Nagu me ei õpi selgeks salme ja ei söö shokolaadikalendrit novembris tühjaks, siis miks me peame olema ümbritsetud asjadest, mis meenutavad, et jõulud on veel kahe kuu kaugusel? Kas me ei võiks lihtsalt nautida värvilisi lehti nii kaua kuni neid on ja tumedatel novembriõhtutel, kuu lõpus, hakata mõtlema, et varsti möödub see pime aeg, tuleb lumi ja päkapikud? Kui need mehikesed pool aastat varem linnapeal ringi tuiavad, siis ei saa ju enam rääkida, et detsembris tulevad tublidele lastele päkapikud ja ei ole võimalik otsida nende jälgi hommikul aknalaualt, sest päkapikk on sama tavaline ja tüütu nähtus nagu plakatid Viktor Vassiljevist, mis 24/7 Haabersti ringil ilutsevad.

Ja selle kõige käigus võib ununeda jõuluaja tõeline mõte, see lähedus, rahu, kallid inimesed, ühised hetked, ilusad teod ja sõnad. Rõõm teha väikeseid kingitusi ja neid ise vastu saada. Ma loodan, et see sügavam pühade mõte ei kao, kui pühade kommertslikkus suureneb ja ei teki põlvkonda, kelle jaoks on jõulud tore aeg ainult selleks, et siis tuleb Starbucksi müügile piparkoogimaitseline latte.

Järgmine kord, kui näen mitu kuud liiga vara jõuluteemalisi mehikesi, vastan neile konkreetselt: "Detsembris näeme, raisk!".