08.03.2007, 00:00
Palju halbu valikuid
Valimised võitnud Reformil on kiusatus küsida Savisaarelt kampavõttu Tallinnas.
Ööl vastu esmaspäeva tundus valimistulemusi
vaadates, et kõik on selge. Kolm päeva hiljem jääb
selgust üha vähem.
Loogiline on teha uus valitsus Reformi ja IRLi poolt, kuhu võetakse kolmandaks sotsid või rohelised. Oravad ja isamaalased saavad kindlasti kokkuleppele programmi asjus. Selgelt vastandlikke punkte neil pole. Veelgi tähtsam, et mõlemal on selge, mis on Eesti edasimineku põhisuunad. Need on välispoliitiline orientatsioon läänele, Euroopa Liit, avatud ja liberaalne majandus, isikuvabadused. Siin mingit jama ilmneda ei tohiks.
Ometi teeb miski ettevaatlikuks. See on nagu déjà vu. Oleme näinud seda valimisjärgset optimismi. Parempoolsete poliitikute tahtmist teha Eestile igati edumeelne valitsus, mille õppetunde pärastpoole saab auhinnata Milton Friedmani ja muude preemiatega. Miskipärast ei ole need valitsused kestnud kaua, s.t tervet nelja-aastast valitsemisperioodi. Nad on lõpetanud omavahelistes nääklustes ja tülides.
Laari teisel valitsusel, mis alustas väga kehva majandusolukorra pealt, läks kokkuvõttes veidike paremini. Kes seal täpselt lõpuks välja kõndis ja selja pööras, on ajaloolastele veel avastada. Juhan Partsi valitsus seevastu lõpetas konkreetse pauguga. Peaminister ei usaldanud enam välisminister Kristiina Ojulandi, mispeale reformarid ei usaldanud varsti enam justiitsminister Ken-Marti Vaherit ja tema mõõdikuid. Ning hopsti oli mõlemal korral valitsuses kohe Keskerakond.
Kui kaua püsib üksmeel praegu kokkupandavas kolmikliidus, kui näiteks justiitsminister Rein Lang peaks tulema kaitsma eelnõusid Riigikogu õiguskomisjoni, mille esimees on Vaher? Või kuidas toimiks koalitsioonis Jürgen Ligi ja Tarmo Kõutsi ühine riigikaitseline vereringe? Kui usutav on, et sellise kaasavaraga mehed teevad nelja-aastase valitsuse?
Uuel kolmikliidul oleks võimalus riiki valitseda ja midagi ära teha, kui nad suudavad viimase kaheksa aasta jamadest midagi õppida. Väga raske uskuda. See peaks olema nagu Euroopa Liit, kus ühishuvid kaaluvad üles isiklikud ambitsioonid. Lõpuks hakkab ikka keegi Poolat mängima.
Šansse tülliminekuks on isegi IRLi ja Reformi vahel piisavalt. Kuid kaasata tuleb veel kolmas partner. Sotside puhul kerkib kohe üles õhukese ja paksema riigi küsimus. Mida saavad sotsid ja nende valijad vastu selle eest, et Reform täidab oma valimislubaduse ja alandab tulumaksu 18 protsendini? Kas Ivari Padar saab alustada valitsuses sellega, et partei nägu lihtsalt ära kaotatakse? Ja mida arvab sellest eks-sotsialistist president Ilves?
Niikaua, kui majandus kasvab 11 protsenti aastas, on muidugi võimalik makse alandada nii, et riiki õhemaks ei koorita. Aga neli aastat on pikk aeg.
Võib-olla oleks Andrus Ansipil hõlpsam diili teha rohelistega? Kuid siin tuleb ette veelgi selgem punane joon. Roheliste usaldusväärsus poliitilise jõuna tõmmatakse ribadeks, kui nad on valitsuses, mis kiidab heaks Eesti Energia osalemise Leedu Ignalina tuumajaamas. Nii Reform kui IRL on selged tuumajaama osaluse pooldajad.
Tõsi, lõplikke otsuseid nukleaarküsimustes ei tehta mitte mõne kuu, vaid aastate pärast. Selleks ajaks võib olla Ansipi järgmine valitsus juba ka muudel põhjustel ajalugu.
Kui uus kolmikliit ei peaks õnnestuma, siis on Ansipil võimalik koputada järgmisena Edgar Savisaare kontori uksele. Siin oleksid lahendused märgatavalt lihtsamad. 25 000 kroonist avaliku sektori palka muidugi ei tuleks. Kuid Keskerakond on varemgi lubanud kõigile kõike, ning hiljem saab seda paindlikult tõlgendada.
Valitseda oleks Ansipil koos Keskiga palju lihtsam. Aga kas talle selleks anti 22 000 häält, et saada jälle Savisaart?
Reformierakonna kampaania ilmselt üks mõjusamaid momente oli lõpusirge vastandus Andruse ja Edgari vahel. Keskerakond väitis omalt poolt, et meeldetuletus rahvale, kuidas Savisaar ei suutnud otsustada oma seisukohta Euroopa Liiduga ühinemise asjus, olnud räpane isiklik rünnak. Kuid Reform meenutas inimestele seekord küll sula tõtt.
Ühtlasi vajutas Reform efektiivsele nupule, kui teatas, et Ansipit tahavad peaministriks peamiselt eestlased, Savisaart aga venelased. Primitiivsevõitu. Ent pole midagi teha, inimestele läheb rahvusküsimus korda. Savisaare-Ansipi vastandus mobiliseeris valijaid enneolematule aktiivsusele.
Mida oleks Keskerakonnal pakkuda Reformile, et Ansipi toetajate muret viimastes punktides leevendada? Üks trump Savisaarel kahtluseta on. See on Tallinna linn. Võimujagamine Reformiga pealinnas oleks järeleandmine, kuid samas oravatele üpris magus pähkel. Kui selline trump läbirääkimistel lauale pannakse, siis näeme, mis väärtus on koalitsioonide moodustamisel maailmavaatelistel nüanssidel.
Loogiline on teha uus valitsus Reformi ja IRLi poolt, kuhu võetakse kolmandaks sotsid või rohelised. Oravad ja isamaalased saavad kindlasti kokkuleppele programmi asjus. Selgelt vastandlikke punkte neil pole. Veelgi tähtsam, et mõlemal on selge, mis on Eesti edasimineku põhisuunad. Need on välispoliitiline orientatsioon läänele, Euroopa Liit, avatud ja liberaalne majandus, isikuvabadused. Siin mingit jama ilmneda ei tohiks.
Ometi teeb miski ettevaatlikuks. See on nagu déjà vu. Oleme näinud seda valimisjärgset optimismi. Parempoolsete poliitikute tahtmist teha Eestile igati edumeelne valitsus, mille õppetunde pärastpoole saab auhinnata Milton Friedmani ja muude preemiatega. Miskipärast ei ole need valitsused kestnud kaua, s.t tervet nelja-aastast valitsemisperioodi. Nad on lõpetanud omavahelistes nääklustes ja tülides.
Laari teisel valitsusel, mis alustas väga kehva majandusolukorra pealt, läks kokkuvõttes veidike paremini. Kes seal täpselt lõpuks välja kõndis ja selja pööras, on ajaloolastele veel avastada. Juhan Partsi valitsus seevastu lõpetas konkreetse pauguga. Peaminister ei usaldanud enam välisminister Kristiina Ojulandi, mispeale reformarid ei usaldanud varsti enam justiitsminister Ken-Marti Vaherit ja tema mõõdikuid. Ning hopsti oli mõlemal korral valitsuses kohe Keskerakond.
Kui kaua püsib üksmeel praegu kokkupandavas kolmikliidus, kui näiteks justiitsminister Rein Lang peaks tulema kaitsma eelnõusid Riigikogu õiguskomisjoni, mille esimees on Vaher? Või kuidas toimiks koalitsioonis Jürgen Ligi ja Tarmo Kõutsi ühine riigikaitseline vereringe? Kui usutav on, et sellise kaasavaraga mehed teevad nelja-aastase valitsuse?
Uuel kolmikliidul oleks võimalus riiki valitseda ja midagi ära teha, kui nad suudavad viimase kaheksa aasta jamadest midagi õppida. Väga raske uskuda. See peaks olema nagu Euroopa Liit, kus ühishuvid kaaluvad üles isiklikud ambitsioonid. Lõpuks hakkab ikka keegi Poolat mängima.
Šansse tülliminekuks on isegi IRLi ja Reformi vahel piisavalt. Kuid kaasata tuleb veel kolmas partner. Sotside puhul kerkib kohe üles õhukese ja paksema riigi küsimus. Mida saavad sotsid ja nende valijad vastu selle eest, et Reform täidab oma valimislubaduse ja alandab tulumaksu 18 protsendini? Kas Ivari Padar saab alustada valitsuses sellega, et partei nägu lihtsalt ära kaotatakse? Ja mida arvab sellest eks-sotsialistist president Ilves?
Niikaua, kui majandus kasvab 11 protsenti aastas, on muidugi võimalik makse alandada nii, et riiki õhemaks ei koorita. Aga neli aastat on pikk aeg.
Võib-olla oleks Andrus Ansipil hõlpsam diili teha rohelistega? Kuid siin tuleb ette veelgi selgem punane joon. Roheliste usaldusväärsus poliitilise jõuna tõmmatakse ribadeks, kui nad on valitsuses, mis kiidab heaks Eesti Energia osalemise Leedu Ignalina tuumajaamas. Nii Reform kui IRL on selged tuumajaama osaluse pooldajad.
Tõsi, lõplikke otsuseid nukleaarküsimustes ei tehta mitte mõne kuu, vaid aastate pärast. Selleks ajaks võib olla Ansipi järgmine valitsus juba ka muudel põhjustel ajalugu.
Kui uus kolmikliit ei peaks õnnestuma, siis on Ansipil võimalik koputada järgmisena Edgar Savisaare kontori uksele. Siin oleksid lahendused märgatavalt lihtsamad. 25 000 kroonist avaliku sektori palka muidugi ei tuleks. Kuid Keskerakond on varemgi lubanud kõigile kõike, ning hiljem saab seda paindlikult tõlgendada.
Valitseda oleks Ansipil koos Keskiga palju lihtsam. Aga kas talle selleks anti 22 000 häält, et saada jälle Savisaart?
Reformierakonna kampaania ilmselt üks mõjusamaid momente oli lõpusirge vastandus Andruse ja Edgari vahel. Keskerakond väitis omalt poolt, et meeldetuletus rahvale, kuidas Savisaar ei suutnud otsustada oma seisukohta Euroopa Liiduga ühinemise asjus, olnud räpane isiklik rünnak. Kuid Reform meenutas inimestele seekord küll sula tõtt.
Ühtlasi vajutas Reform efektiivsele nupule, kui teatas, et Ansipit tahavad peaministriks peamiselt eestlased, Savisaart aga venelased. Primitiivsevõitu. Ent pole midagi teha, inimestele läheb rahvusküsimus korda. Savisaare-Ansipi vastandus mobiliseeris valijaid enneolematule aktiivsusele.
Mida oleks Keskerakonnal pakkuda Reformile, et Ansipi toetajate muret viimastes punktides leevendada? Üks trump Savisaarel kahtluseta on. See on Tallinna linn. Võimujagamine Reformiga pealinnas oleks järeleandmine, kuid samas oravatele üpris magus pähkel. Kui selline trump läbirääkimistel lauale pannakse, siis näeme, mis väärtus on koalitsioonide moodustamisel maailmavaatelistel nüanssidel.