Pane ennast põlema, Buratiino!
“Iga tekst omandab tähenduse kontekstis. Kontekst võib olla see tekstiväline ümbrus, millesse sattudes tekst rikastub assotsatsioonidega, muutub vihjeliseks ja haakub kõige erinevamate probleemidega. Aga kontekst võib olla ka see maailm, mille tekst kõigepealt ise loob ja siis end sellesse paigutab.”
Peeter Torop
(Saatesõna Inga Raitari romaanile “Sõltuvussõltumatus”, 2003. lk 201.)
“Andke kõik oma auhinnad Üllele või pange ennast põlema. /---/ Lugege, raisad, unustage ära oma Baturinid, Toomas Liivid ja Buratiinod. Eesti kirjandus on nüüd olemas ja selle tegi teile võrulane. Lõppude lõpuks oleme ise lasknud asjal nii kaugele minna.”
Sven Kivisildnik
(Arvustus Kauksi Ülle tänavu ilmunud raamatuile “Käänüpäiv” ja “Uibu” Vikerkaar 2003, nr 12, lk 109.)
Eesti-soome kultuurisuhteid käsitlevas raamataus “Sielun silta” selgitab Juhani Salokannel, miks soomlased hakkasid 1960-ndail armastama eesti kirjanikke. Nimelt seepärast, et Eestis olid korralikud kirjanikud, kes näitasid rahvale teed ja olid üldarusaadavad. Soome kirjanikud olid parajasti modernistideks hakanud ja nendega polnud lihtsal inimesel palju peale hakata.
Soomlaste usk headesse eesti kirjanikesse püsib tänaseni. Ühelt poolt väljendub see vaibumatus Jaan Krossi kultuses (juba tõlgitakse tema mõne nädala eest ilmunud mälestusteraamatut, mis ju läbinisti Eesti-keskne), teisalt tahavad nad tänapäevani eesti kirjanikeks hakata: äsja debüteeris soomlane Mikä Keränen eesti luuletaja Mihkel Kerana.
Läinud kirjandusaasta sünnitas minus aga veendumuse vastupidises: ei ole enam korralikku, “teed juhatavat” eesti kirjandust, nüüd on see tõepoolest lagunenud paljudeks väikesteks kirjandusteks, nagu Hasso Krull ammugi ähvardanud. Monumentaalne Kross, merkantiilne Kender ja nihilistlik Kivisildnik, õpetussõnastaja Runnel, suhtekirjanik Aita Kivi ja “vändagängster” Verrev elavad kõik eri maailmades (kontekstides) ja loovad eri maailmu. Kontekst “eesti kirjandus” on lakanud olemast, muutunud omaette elavateks või vastastikku ärplevateks kirjandusgalaktikateks. (Pidasin väikest meilivahetust tänavuse topeltdebütandi – romaanid “Otsin naist” ja “Tekiila pööripäev” – Urmas Espenbergiga. Selgitasin talle, et tema teosed ei meenuta mulle kirjandust: pigem on need (seksi)teadusuuringu empiiriline osa. Autor arvas aga, et sel juhul tuleks kirjanduse mõistet laiendada. Vahest tõesti?)
Suurt, head ja tüüpilist (võib ka kõik need sõnad võib ka jutumärkidesse panna) eesti kirjandust esindab grand old man non plus ultra Jaan Kross. Non plus ultra seepärast, et ta muutub aina vanemaks ja suuremaks, kirjutades ikka edasi hiiglaslikku “reedetute eepost” (Toomas Haug). Mälestusteraamatus “Kallid kaasteelised” ilmub Kross masiivses mahus ja detailikülluses, mis kõik vägeva ratio ja superego kontrolli all analüüsitud ja belletriseeritud. Kross on endiselt rahvusvaheliselt tuntuim eesti kirjanik, 2003 ilmus tema “Paigallend” inglise ja leedu keeles. (Sel puhul avaldati inglise ajakirjanduses arvamust, et ta võiks oma Nobeli – mis Krossile ammugi Sisyphose kiviks muutunud – ikka lõpuks kätte saada).
Aga kahtlemata on Kross igas mõttes suur ja üksildane erand. Autobiograafilise hoiaku tõttu on ta ehk kõrvutatav Jaan Kaplinskiga, kel ilmus perekonnaloolise sarja jätk, kirjad isale. Oma hoiakutes, “ägedas liberaalsuses” on ta konservatiivsest Krossist mõistagi erinev.
Rahvuslik-eepilise alge poolest sobib siia triumviraati aga Andrus Kivirähk, kelle “Kalevipoeg” on kahtlemata aasta üks mõjukamaid tekste. Võiks öelda, et oma jõhker-humoorikal viisil jätkab Kivirähk rahvuspedagoogilist suunda. Shakespeaere´lik-sodomiitlik “Romeo ja Julia” hiilgab räige huumoriga ning poliitikute tegemisi käsitlev “Vargamäe vanad ja noored” mõõdab tänaseid riigimehi kirjandusklassika mõõdupuuga. Niisiis on meil vähemasti 3 suurt “rahvuskirjanikku”, kuigi igaüks eri suunda kiskuv. Neid kirjanikke lugev rahvas üldiselt teab, nemad ulatuvad üle unustuse ja marginaalsuse.
Kultuuriloo ja maaelu käsitlejatena töötavad väsimatult Mats Traat (novellikogu “Islandi suvi”) ja Jaan Kruusvall. Peeter Künstler on neis autoreis näinud kogunisti moodsat talupojakirjandust. Paraku on mõlemad nagu Arvo Valtongi jäänud meedia tähelepanust kõrvale, oma truude lugejate nishi.
Vanal lahinguratsul, lihahimul, jätkab Toomas Vint romaanis “Minu abielu prostituudiga”. Keskealise “seksuaali” pihtimused on meisterlik tekst.
Nikolai Baturini “Kentaur” on aga lihtsalt liiga suur romaan, et mahtuda eesti kirjandusse ning et seda peale valitute keegi lugeda viitsiks. (Mul oli arvustaja leidmise ja ära meelitamisega tükk tegu). See on eesti kirjanduse sees olev teine, temast suurem kirjandus, nagu väitis Jaanus Adamson. (Sellest peaks järelduma, et ka Baturini lugejaid on suuremad kui teised eesti kirjanduse lugejad.) Öeldu kinnitab minu usku, et eesti kirjandus on eri kosmostes (kontekstides) toimiv nähtus.
Mihkel Samarüütli “evol” on omasoodu kulgev energiline tekstivool, tõendus sellest, “kuidas on võimalik nii väheste sõnade ja mittekujundliku keele abil, st nii nappide vahenditega kirjutada soliidse pikkusega raamatu”. (Neeme Lopp). See on raamat “daydream nation´ist”, kelle unistusi paremast maailmast pole võimalik arusaadavalt sõnastada. Mitte “suur” nagu Baturin, aga isemeelne.
Rein Veidemanni memorandum “Lastekodu” on aga jällegi suur ja tundeline, püüdes haarata kogu inimeksistentsi. Polüfooniline eksistentsialistlik romaan armastusest ja saatusest.
Väljapaistvaid luulekogusid on avaldanud vähemasti Toomas Liiv, Lembit Kurvits ja Sven Kivisildnik. Õmblusklassis käinud Rakvere atleetvõimleja kohta (nii ta ütleb ühes oma luuletuses), on Kivisildnik (kogu “Päike, mida sa õhtul teed?) tõesti terane: vaimukas, eneseirooniline kirjanduslikke allusioone täis ja väga võitlev: jahib Jeesusega, kardab, et meie suuri surnuid võidaks matta neegrite ja juutide kõrvale ning igatseb Hitleri pilti üle jõe. Eestis on poliitiline ebakorrektsus veel võimalik! Nihilistlik ja anarhistlik vägisõnaline äng purskub sest tumedast inimlapsest!
Liiv (kogu “Luuletused”) on professor-luuletaja, huumori-soone omandanud tänapäeva Gustav Suits, Lembit Kurvits (kogu “Tõrvalill”) jälle meieaegne Juhan Liiv.
Asko Künnapi “Ja sisalikud vaikisid” oli kõige uhkem ja kallim “luulevihik” (st. album eesti kirjanduses) ning alati tuleb silmas pidada Jürgen Roostet, kes suudab öö jooksul kogu valmis kirjutada.
Lisaks kirjanikuhäälte ja kontekstide polüfooniale on murenenud hierarhiad ja ka kirjanduse hindamisel, taustsüsteemid on vabalt valida. Nii leiab Peeter Torop Inga Raitari romaanile “Sõltuvussõltumatus” paralleele Dostojevski loominguga. (Ma võiksin ju hämmastust avaldada, kui ma ise poleks võrrelnud Kerttu Rakke teleseepi “Kodu keset linna” Emile Zolaga.) “Dostojevski omakorda seob mu selle romaani vaimse kontekstiga, sest kunagise vene kirjanduse ajaloo õppejõuna on kohtumine Inga Raitariga selle romaani lehekülgedel minu jaoks nostalgiline kohtumine eelmise eluga.” Peeter Toropis tekitab liigutust mälestus ajast, kui tublid eesti kirjanikud Inga Raitar, Kati Murutar (raamat tänavu temaltki) ja Kalev Kesküla olid veel tema õpilased. Täpselt nii, nagu Milan Kundera tundis liigutust Hitleri pilti nähes, sest see meenutas talle kadunud noorust. Küllap on minusuguselegi nostalgikule isiklik kontekst olulisem kui kirjanduslik.
Mulle selline postmodernistlik vabadus meeldib. Miks ei võiks Berk Vaheri järgmisele romaanile või esseekogule kirjutada eessõna näiteks Elme Väljaste? See tooks õpetlase lugejale lähemale lähemale.
Pealegi: eesti kirjanikud mitte üksnes ei loo, vaid ka elavad erinevates kontekstides. Programmiliselt on oma teistest kirjanikest erinevust (teisesust) rõhutanud Kaur Kender. Ka vastses romaanis “Kuidas saada isaks” kirjeldab ta (romaani minategeleane) suhtlemist siilisoenguga linnapeaga (ja teiste tumedate tegelastega) ning seda, et linnapea maksab talle oma kolumnide kõpitsemise eest tagasihoidlikku tasu, millest piisaks 15 Eesti Kirjanike Liidu liikme palkamiseks. Kaastunnet niisuguse mehe vastu ei suuda tunda aga keegi peale Peeter Künstleri. Romaan ise pole aga sugugi “pikem, kõvem ja ümberlõikamata”, vaid nii hell, nii hell: tundeline nagu noor Unt ja mehelik nagu Vello Lattik.
Kolleegide vastu ei tunne hellust ka Sven Kivisildnik: “Tartu kirjanike elu viimased kümme aastat on faktitruult tuleviku jaoks talletatud, just nii väiklase, tühise ja närusena, nagu see tegelikult oli. /---/ Piinlik on kirjanike pärast – kellel ei oleks, kui peegel näitab, et kärss on viltu” (vt. viidet ülalpool). Nii et kui kirjanikud satuvad ühte elulisse konteksti – näiteks Tartusse –, siis tuleb sellest ainult ulgumine ja hammaste kiristamine.”
Niisiis on tänane eesti kirjanduse pilt ideede, kontekstide, zhanride, raamatute ja isiksuste paljusus, mida on võimata ühe nimetaja alla viia. Igaüks enda (ja oma fännklubi eest), jumal kõige vastu. Täpselt nii nagu postuleerib motoks valitud tekstis Kivisildnik: ei ole kedagi peale Kauksi Ülle!
Aga pole vist häda kui isegi Üllet pole, pole ühtegi arvestatavat eesti kirjanikku. Siis võib ju emakeeles lugeda Ecot, Grassi ja Lotmanit, kes kõik läinud aastal meie lettidele jõudsid.
Väljatõste
Miks ei võiks Berk Vaheri järgmisele romaanile või esseekogule kirjutada eessõna näiteks Elme Väljaste?
