Pärast kaklust. Aga rusikatega!
Õiguskantsleri kandidaadiks oli president esitanud seni ametit pidanud Allar Jõksi teiseks ametiajaks. Seda pärast konsulteerimist parteibossidega ja avalikku arvamust hästi kuulatades. Küllap oli ta ka selgeks teinud parteibossidele, et ta ei kavatse esitada ei Ülle Madiset ega Indrek Koolmeistrit kandidaatideks isegi pärast Jõksi tagasilükkamist Riigikogus. Presidendil on kandidaate külluses, parteiväliseid pealekauba.
Pärast küllaltki arusaamatuid pominaid Reformi- ja Keskerakonna keskmiste liikmete suust (ainsa erandina ajas argumenteeritud juttu Jürgen Ligi) jäi kõikidele selgusetuks, miks midagi Eesti parteipoliitikas tehakse. Aga erinevalt paljudest hämmastavatest otsustest, kus parteibossid tegelikult teavad, miks nad mingit valeturakat taovad, pole sedapuhku neile endile ka asi klaar. Sest õiguskantsleri persoon pole tegelikult nii tähtis küsimus, et koalitsioone Toompeal ja siis riburada pidi Tartus ja Tallinnas ringi mängida. Pealegi - parteidele on ju ükskõik nii õiguskantsleri osutused kui ka Riigikohtu lahendid (kui meenutada siinjuures riigikogu liikmete ebaseaduslikku kuulumist riigiettevõtete nõukogudesse).
Aga miks tulistati vahetult enne hääletamist välja selline heleda leegiga rakett nagu Igor Gräzin, kes otsesõnu Kuku eetris laulis, et Jõks pole muud kui koomik Oja Petsi ja Võsa Petsi kõrval. Pealegi alles kolmandal kohal. Et Jõks pole midagi teinud! Vaid kord 11 kuu jooksul osutanud mõne seaduse vastuolule Põhiseadusega. No oleks ka veider kui Riigikogu iga päev mõne vigase ja vastuolus seaduse teeks, eks ju? Jõks meeldivat meediale, aga parlamendipoliitikud ei meeldivat. Siinkohal võiks muidugi jälle taevast appi paluda, kuid piirdugem paari ajaloolise laastu meenutamisega:
Esimene neist 1987. aasta kevadel. Ajaloo- ja juuratudengid valmistuvad lahtiseks komsomolikoosolekuks Tartu Ülikooli aulas. Komsomolikoosolekuks seepärast, et muid organisatsioone lihtsalt tollal tegutseda ei lubatud. Heiki Sibulat ja Tõnis Lukast juhendab vanema seltsimehena Igor Gräzin. 24 tundi enne kavandatavat esitab Gräzin oma kavandatava sõnavõtu teesid. Need meeldivad nii Sibulale kui Lukasele, sest on radikaalsed, tuginevad nõukogude seaduste argumentidele ja jõuavad järelduseni, et uusi fosforiidikaevandusi ei saa avada. Siis aga sekkub deus ex machina ehk Karl Vaino telefonikõne TRÜ partorg Paul Kenkmannile. Kellele tehakse selgeks, et koosolek ei tohi kõrvale kalduda EKP peajoonest ja muidu kontrolli alt väljuda. Kenkmann ei kahtle hetkegi, kes saab selle tähtsa ülesandega hakkama - ikka ustav Igor Gräzin. Kuna juures polnud, siis ei tea öelda, kas kadunud Kenkmann ähvardas Gräzinit või koputas tema parteilisele südametunnistusele, aga järgmise päeva tulemust nägin ja kuulsin. Leebe mehena Kenkmannile väga ähvardamine ei sobinudki. Pealegi kommuniste pole tarvis ähvardada, nad oskavad ülemuste soove silmist lugeda. Igatahes tuli Gräzin pulti ja puterdas kohalolijate imestuseks midagi selle kohta, et teaduse ja tehnika revolutsioon peab jätkuma, et tema igatahes ei taha kiviaega tagasi pöörduda ning soovib ennast sooja vee ja seebiga pesta ning selleks kõigeks oleks igatahes tarvis fosforiiti kaevandada. Vat nii! Paindliku parteilase tunneb ju ära kaugelt, eriti perestroika-aegses arvamuste paljususe õhkkonnas.
Teine lugu oli Mart Siimanni valitsuse ajal, kui Gräzin oli tüdinud Riigikogus olemisest (ega ta seal eriti polnudki, Ameerika tööots veel pidas...) ja tahtis kangesti suursaadikuks saada. ÜRO juurde eelkõige. Äsja oli trükist ilmunud ka üks unikaalsemaid raamatuid eesti keeles, peaaegu lakkamatusse lausesse kätketud jutuvada poliitikast kui depressioonist, alkoholismist ja vaat et enesetapust. Selle mõjul heldisid kõik asjaosalised ja Gräzin vormistati välisministeeriumisse juriidilisse osakonda tööle. Ta käis ilusates valgetes tuhvlites mööda maja ja astus ikka ülemuste juurest läbi, pärides, millal ta saadikuks lähetatakse. Vastus oli ikka, et seadusekohaselt: kuus kuud õiguslikku tööd Tallinnas, siis konkurss ja vastavad otsused, lisaks muu protseduur. Gräzin lahkus teadmata suunas ja enam tööle ei ilmunud.
Kahe nädala pärast tuli ja ütles, et oli Inglismaal olnud. Mõistagi vabastati ta kauni pehmusega töölt. Ei sarjatud ei teles ega raadios, lihtsalt lasti katseaja mittesooritamise tõttu vabaks. Siis helises minu telefon õige mitu korda ja rääkijaiks olid nii Mart Siimann kui ka Siim Kallas. Nende jutt oli kokkuvõttes, et me teame sind, Indrek, ju küll, ja mõistame ka. Aga palun, võta ta tööle tagasi! Meie ei oska temaga mitte midagi peale hakata! Mina ka ei osanud. Vastastikusse mõistmisse oleme asjaosalistega jäänud tänini.
Miks ma neid vanu asju meelde tuletan? Sest Gräzini tuleliinile tungimine õiguskantsleri küsimuses polnud kohane (Reformierakonnal oleks paremaid otsuste põhjendajaid) ja Gräzini argumendid ad hominem peavad saama samasuguse vastuse. Siin nad ongi.
