Pariis 2009, Madrid 2004
„Vähemalt on meil nüüd nii vajalik uurimine: täiemahuline ja sõltumatu Pariisi 2009. aasta pommirünnaku uurimine. Nagu me kõik teame, purustas selles kohutavas rünnakus väike tuumapomm, mille õhkisid Alžeerias tegutseva Relvastatud Islami Rühmaga seostatavad enesetaputerroristid, suure Montparnasse’i bulvari ja Seine’i jõe vahele jäänud ala. Umbes 100 000 inimest sai surma või vigastada. Maailma ühe kõige ilusama linna ülimalt kultuurne linnasüda muudeti suitsevateks rusudeks. Keegi meist ei unusta eales fotot Rodini Balzaci kujust, mis kangastus süngelt nagu leinast piinatuna poolenisti tuhastunud, kuid siiski veel äratuntava noorpaari laipade kohal Raspail’ bulvaril.”
Sellise võika tulevikunägemuse avaldas veebruari alguses Euroopa üks tuntumaid kaasaegseid ajaloolasi Timothy Garton Ash ajalehes The Guardian. Ashi kolumn maalis pildi veel märksa suuremast tragöödiast kui läinud nädalal Madridis toimunud terrorirünnak. Tema loos panid tuumapommi plahvatama islamiusku tüdrukud, kes muutusid äärmuslasteks pärast otsust nad keelatud näokatte kandmise eest Prantsuse koolist välja visata.
Ent siiski ennustas Ash mõnes mõttes ajalugu ette. Erinevalt USAst polnud Euroopa ränka terrorirünnakut omal nahal kogenud. Paljude analüütikute hinnangul on see ka põhjus, miks korraks eurooplasi ja ameeriklasi tihedalt liitnud 11. septembri rünnakute järel tekkis kahe maailmajao suhetesse nii palju pingeid.
Nüüd on ka eurooplastel oma valus terrorikogumus. Õnneks mitte nii ohvriterohke ja telepärane nagu al-Qaida rünnak Maailma Kaubanduskeskusele. Väga jube aga siiski, sest erinevalt USAst polnud eurooplastel ka oma eelnevat Oklahoma-kogemust.
Kohe pärast Madridi tragöödiat ennustati, et kui rünnakute taga on al-Qaida, kujuneb sellest rünnakust Euroopa 11. september. Nii see näibki minevat. Euroopa on šokis. Poliitikud ja julgeolekujõud muudavad kiiresti oma käitumist võimalike rünnakute ennetamiseks. Avalikkuse hirm uute rünnakute ees kasvas järsult. Ent tundub, et Eesti avalikkusele jäi isegi 200 ohvriga Madridi pommirünnak kaugeks ja võõraks. Miks nii?
Esiteks puudub meil oma poliitiline terrorism peaaegu täiesti. Viimati viljelesid seda pehmel moel, ainult paugutades ja hirmutades, üheksakümnendate alguses Vene eriteenistuste tellimusel internatsid. Seega elame kujutelmas, et pommirünnakud ja Eesti ei käi kokku.
Pigem võime sel teemal lõõpida. Seitse-kaheksa aastat tagasi lõbustasid toonased BNSi ajakirjanikud end aruteluga selle üle, kuidas pääseks Eesti tagasi maailma ajakirjanduse esikülgedele. Kuna uudistemaailmas kehtib põhimõte “bad news – good news”, konstrueerisid igavlevad ajakirjanikud umbes sellise loo: Palestiina terroristid kaaperdavad Eesti kohal USA lennuki Iisraeli turistidega ning kuna nende nõudmistele järele ei anta, rammivad nad lennukiga Olümpia hotelli.
Teiseks on erinevalt enamikust Euroopa riikidest meil oma värske kaotusekogemus – Estonia laevahukk. Isegi kui arvestada, et neid 852 ohvrit jagasime me Rootsiga, oli kaotus väga ränk. Eestis on 1,4 miljonit elanikku, Hispaanias 40 miljonit. Võibolla jahutab meid see alateadlik võrdlus? Samas käis ühe Eesti kaitseväelase hukkumine Iraagis kõigil meil kerest valusasti läbi.
Peamine eestlaste ükskõiksuse põhjus on pigem see, et hispaanlased jäävad enamusele meist kaugeks ning võõraks. Võibolla samastasime me end üheksakümnendate aastate keskel rohkem tšetšeenidega kui praegu hispaanlastega ning üldse kaugemate Euroopa rahvastega. Emotsionaalselt olid Moskva tahtele vastu astuvad tšetšeenid meile paremini mõistetavad, sest meil oli sama vaenlane ning sarnane ajalugu.
Üldse on eestlaste maailm paraku palju väiksem kui näiteks meie naabritel soomlastel. See ei tähenda, et me oleksime rumalamad või halvemad. Meie võimalused on lihtsalt olnud palju kehvemad.
Iga inimese ja rahva maailmapilti kujundavad eelkõige kooliaastad. Seetõttu tunnevad praegused inimesed vanuses 35 ja üle selle hästi Kaukaasiat ja Kesk-Aasiat, palju halvemini aga Vahemeremaid.
Mõned aastad tagasi kirjeldasid noored geograafid ajakirjas Akadeemia katseid, mida nad tegid teismelistega. Lastel paluti joonistada Euroopa kaart. Tulemus oli, et Eestile lähemale joonistati riigid, mis olid hästi tuntud ja millest ajakirjanduses palju räägitakse – näiteks Inglismaa. Vähem tuntud riigid – minu mäletamist mööda ka Poola ja Leedu – paigutasid lapsed alateadlikult Eestist palju kaugemale, kui need tegelikult on.
Täiskasvanud käituvad samuti, sest oma vahetut ja laiemat Euroopa-kogemust pole eestlaste enamikul tänini. Maailm on lahti, aga avatuse kasutamise võimalused jagunevad väga ebavõrdselt. Suurem osa eestlastest ei saa reisimisvõimalusi rahaliste või keeleliste piirangute pärast kasutada. Enamik tänastest Soome pensionäridest sõitis nooruses seljakotiga läbi Euroopa ning võib nüüd talve eest kuhu tahes päikesereisile pageda. Eestlastest naudivad sarnast liikumisvabadust ainult noored või keskmisest märksa edukamad.
Õnneks hakkab meie maailm lähiaastatel kiiresti avarduma. Kahju ainult, et maailm avardub ühiste julgeolekuprobleemide tõttu. Ehk nagu tõdes Timothy Garton Ash juba pärast Madridi tragöödiat: „Lõpuks ometi tajume tõsiasja, et islamiterrorism on meile geograafiliselt palju lähemal kui Ameerikale.”
Väljatõste: Kui teismelistel lastel paluti joonistada Euroopa kaart, joonistati Eestile lähemale riigid, millest ajakirjanduses palju räägitakse – näiteks Inglismaa. Vähem tuntud riigid – ka Poola ja Leedu – paigutasid lapsed alateadlikult Eestist palju kaugemale, kui need tegelikult on.
