Pärishiltonlus viib õudsa lõpuni
Need kaks tendentsi on omavahel vägagi tihedalt seotud ja tekitasid minu ajudes kokkusegatuna üsna õõvastava kokteili. Tekkis küsimus, kuidas vananeb meie järgmine põlvkond-- või õigemini, mis neist 40ndaks eluaastaks üldse järgi on jäänud?
Kui enne keskkooli lõpuaktust tuleb tibil kuu aja jooksul 2000 krooni solaariumisse viia... siis tasuks vist juba enne solaariumikuuri onkoloogiakliinikusse ka aeg kinni panna?! Ka sellised karmid numbrid nagu kuus tundi meikari toolis pluss juuksur, pluss küünestuudio, jooksutasid mul juhtme totaalselt kokku. Ülikeerulist filmigrimmi tehakse poolteist tundi—misasja selle tibinaga, kes läheb kooli aulasse 6 tundi tehakse?! Inimkatseid alternatiivina loomkatsetele?! Eriti roheline mõtlemine?!
Tunnen tütarlast, kes umbes 22aastase ülipüüdliku ja pühendunud ilutoimetjana otsustas oma tööd korralikult teha ning kõik purgid ja potsikud, mis prestiižika naisteajakirja toimetusse tassiti omal nahal ära testida. Võin kinnitada, et sellesse toimetusse toodi ainult nö. väärikaid (ja kalleid) tooteid, aga mis liig see liig. Kahe kuu pärast polnud tal näonahka enam ollagi...
Väärikas vanemine saab alguse noorusest. Naabermaades (Soomes, Rootsis...ja ka mujal Euroopas) minu meelest sarnast probleemi ei tunta või on see siis väga marginaalne. Seal on inimesed nagu nad on.
Ma ei tea, kas beibetsev ülipüüdlikkus on nõuka süsteemi ja vaesuse pärand, paljuräägitud rahvuslik karakter või midagi muud. Aga fakt on see, et nii tihedalt solariseeritud, puusapüksistatud ja nabatopistatud tibisd, Guessi ridikülid käevangus (õige Louis Vuittonjääb unistustemaale), kui Tallinnas ei kohta üheski teises Euroopa linnas. Ja kui ainult inimesi vaadata, siis ma ei tea Euroopas ühtki hallimat, igavamat ja ühetaolisemat linna. Eriti veider on see, et Tartu tundub kordi rohkem pärislinnana... või käin ma seal friigikohtades?
Kodukootud pärishiltonid on arvestatav ja meie oludes piisavalt maksujõuline tarbijaskond (vanemate rahakoti kaudu) meie lollajakirjadele... sellest ka nö.ühiskonna poolt aktsepteeriv suhtumine, vastupidiselt igasugustele noortele mõtlevatele alternatiividele, kes muffigi sisse ie too.
Kodukootud pärishiltonid on need, kelle pärast nii mõnedki lõbusad mehepojad üle Euroopa siia kokku sõidavad. „Ilusad Eesti tüdrikud,” iseküsimus kas nad nii väga ilusad on. Tegelikult ei räägi me mitte ilust vaid pigem ülilihtsast stilistilisest küsimusest: püüdlikud, poolpaljad ja alati valmis on nad tõepoolest. Õnneks või kahjuks pole neil Hiltoni hotelliketti tagataskus. „Koolilõpulaen,” viskas keegi selle sama koolilõpu-artikli kommentaariumis nalja.
Niisiis.... kasutatavate võlupotsikute toime neutraliseerimiseks võetakse kasutusele uus ring abivahendeid, et nahk päris maha ei kooruks. Läheb veel kümmekon d aastat ja siis lähevad paratamatult käiku juba tõeliselt kallid kemüüsed, kuna inimese nahk ei osaka ise enam miskit toota ega kuidagi olla. Ei saa ju ka üleöö „koledaks” ka hakata.
Keegi tark olla öelnud, et inimene pidavat olema vormitav nagu savi. Saviga on tegelikult nii, et kui teda lõputult töödelda, ümbervormida ja vigu parandada, siis jääb lõpuks mingi amorfne käraks käte vahele. Halvimal juhul voolab kogu ilu lihtsalt koos pesuveega minema ja keegi ei saa kunagi teada, kui geniaalne mõte tegijal kõige selle taga võis olla. Inimese vormimise juures varitsevad meid samad ent palju mitmekesisemad ohud.
Värvime, lõikame, kleebime, dieeditame, vähendame rasvasisaldust, suurendame rakkude tihedust... ühel hetkel ütleb inimorganism üles nagu vana kokkujooksnud PC. Mis vananemisest me siin üldse räägime?!
Nn. ilusõltuvus on õpitud sõltuvus, mis ei lase inimesel väärikalt vananeda. Tegelikult surevad selle sõltuvuse ohvrid enne, kui vanaks saavad. Näiteid on piisavalt. Ma väidan, et see on palju kahjulikum sõltuvus (nii tervisele kui rahakotile), kui joomine ja suitsetamine kokku.
Nii koledaks, kui toitumishäirete, iluoperatsioonide ja kõigi väärikate ilutoodete kogusummana pole end võimalik juua ega suitsetada. Ka kaasinimestele on see ebameeldivam: ma talun pigem kaaslase suust tuvavat suitsulõhna, kui anorektikuga kaasaskäivat atsetoonile sarnanevat haisu või buliimikut saatvat okselehka. Nende aroomide neutraliseerimiseks sobib muideks suitsetamine ülihästi;-)
Sõltuvused ei sure, vaid asenduvad uute sõltuvustega. Uued on tavaliselt hullemad.
