Patriotism ei teki “nõudmisel”
Juba teist nädalavahetust järjest on Eesti venelastel
käed-jalad tegemist täis. Kui eelmisel nädalavahetusel toimus
Lasnamäe vabariigis “krooni devalveerimine”, siis seekordsel
– “presidendivalimised”.
Esmaspäev, 26.
november. Jumal tänatud, et maailmas on veel häid inimesi –
leidus õilishing, kes õnnistas valgustusliku kiirega ka mind ja
teatas, et “Lasnamäel on eurod otsas!”.
Ka-ta-stroof! Raske uskuda, kuid mingi jõud sundis
“Lasnamäe sõltumatu vabariigi” elanikke haarama oma
mustadeks päevadeks kõrvale pandud vara, mis õmmeldud
madratsitesse, topitud sukasäärtesse, kaanetatud kolmeliitristesse
purkidesse, ning tassima kõik ebainimliku vaevaga kogutu lähimasse
rahavahetuspunkti. Kahe päevaga kraabiti kokku viimasedki veeringud ja
vahetati 1,5 miljonit eurot!
Esmaspäeva hommikul (hetkeks, kus
Eesti venelased on jõudnud juba mõelda endale välja uudise,
oma uudist uskuma hakata, osta valuutat ja, mis põhiline, hakata tundma,
et on teistest targemad – sest nemad on krooni devalveerimiseks juba
valmistunud!) kinnitas Eesti Pank, et tegemist on valehäirega. Rahu! Kui
eestikeelses Delfis avaldati sel päeval uudiseid, siis venekeelses Delfis
peamiselt rahustava iseloomuga infot. Aga rahu ei tulnud. Teisipäeva
hommikuks oli paanika kandunud juba Maarduni.
Pühapäev, 2.
detsember. Juba hommikul tõmbas “Lasnamäe vabariigi”
rahvas selga pidurüü ja suundus kolonnidena andma oma häält
Putini poolt (just nii iseloomustasid saatkonnast väljuvad Eesti
venemaalased oma valikut. Ja nii see oligi! Egas Ühtse Venemaa eest
hääletama ei mindud!). Sadadest inimestest koosnevad sabad ei olnud
mitte ainult Pikal ja Laial tänaval ning Radissoni juures (kus paiknesid
hääletuspunktid), vaid ka Aleksander Nevski katedraalis.
Hääl antud – on aeg patte andeks paluda. Olles seisnud tunni
või paar järjekorras, kulges rahvas sama massiliselt kirikusse
palvetama.
Järgmisel päeval teatati, et Eestis valis
Putinit umbes 20 000 inimest. Ning et hääletamisaktiivsus oli seekord
peaaegu seitse protsenti suurem kui eelmisel korral...
Selle osaga
Eesti elanikest tuleks tööd teha. Anda infot Eesti sündmustest,
persoonidest, vaadetest, traditsioonidest, selgitada ja juurutada meie riigi
õiget ideoloogilist joont ning – vabandage väljenduse
pärast – teha propagandat. Kusjuures teha seda vene keeles. Miks?
Aga sellepärast, et loogika “kuna nad elavad siin riigis, siis
peavad nad selle riigi vastu huvi tundma” ei tööta sugugi
kõigi puhul – nii kurb kui see ka pole. Patriotism ja lojaalsus
riigi suhtes, kus sa elad, ei teki “nõudmisel”.
Küsimus: kas Eesti vajab venelaste seas talle ustavaid,
nii-öelda õigeid kodanikke? Praegu näime me eelistavat, et
pealinna südames on järjekorrad inimestest, kes osalevad aktiivselt
Venemaa poliitilises elus, kuid kellel ei ole halli aimugi sellest, mis toimub
Eestis.