Ühistegevuse aluseks on vabad kodanikud, kes saavad aru, et vaid üheskoos tegutsedes suudavad nad korda saata suuri asju. Ühistegevus toimib Eestis väga edukalt nende inimeste vahel, kes on ühendanud oma kapitali ja tegutsevad ühiselt kasumi teenimise nimel.

Nn heaoluriikides tegutsevad kodanikud ka ühiselt oma inimlike huvide kaitsmiseks. Oma avalikke huve kaitsevad inimesed ühinedes ja tegutsedes valitsusväliste organisatsioonide kaudu, oma majandushuve kaitsevad nad ühistutes tegutsedes. Viimane on võrgustunud kodanikuühiskonna majanduslik alus, mis tagab selle sõltumatuse valitsevast eliidist.

Tuntud liberaalne sotsioloog lord Ralf Dahrendorf väitis, et vabanenud ühiskonnal kulub põhiseaduslike reformide teostamiseks kuus kuud, kuus aastat kulub majandusreformide kasuliku mõju tunnetamiseks, kuid kodanikuühiskonna rajamiseks kulub kuuskümmend aastat. Kas tõesti vajavad ka eestlased oma sõltlase mentaliteedist vabanemiseks matka läbi kõrbe ja Moosest, kes seda juhiks?

Viimase aasta jooksul on autorile siiski selgunud, et Eesti ühiskond ei ole selline lambakari, kes hätta sattudes hakkab süüdistama karjust ja tormab tänavale, nõudes rohkem mahlakat rohtu ja turvalisemat aeda. Probleem on hoopis teadmatuses.

Eesti tavateadvusse on keegi pahalane toonud arusaama, et majandustegevuse aluseks saab olla vaid kasuahnus ning kui kasu ei taotleta, siis tuleb töötada tasu saamata. Kogukonna avalikke huve peab Eestis kehtivate seaduste järgi ajama mittetulundusühingu (MTÜ) tegevusvormi kasutades – seega tulu mitte taotledes ja tasuta (sic!).

Geniaalsemat lahendust kasumit mitte taotleva tegevuse välistamiseks on raske välja mõelda ning isikule, kes selle kontseptsiooni välja mõtles, peaks president andma – kui ta seda ei ole juba teinud – Maarjamaa risti.

Igaüks, kes on püüdnud mõnda aega ajada kogukonna asja täiskoormusega, jõuab varem või hiljem pankrotti ning hakkab vihkama igasugust kodanikuühiskonda. Kurja juur peitubki just MTÜ mõistest tulenevas arusaamas, kusjuures see erineb selgelt euroopalikust valitsusvälise organisatsiooni kontseptsioonist (Non-Governmental Organization ehk NGO).

Siinkohal tasub meenutada Sumeri ühiskonnas valitsenud tava, mis pidas tapmisega võrdväärseks patuks seda, kui tööandja ei tasu­nud töötajale tehtud töö eest või tasus vähem, kui oli vaja töötaja elu- ja tööjõu taastootmiseks.

Kuidas saaks parandada olukorda ja edendada kodanikuühiskonna arengut? Panen ette teha seda järgmiselt: suurendame tulumaksu 1% võrra. Ühtlasi anname igale kodanikule ­õiguse ja kohustuse määrata, millis(t)ele MTÜ(de)le tema tasutav täiendav tulumaksusumma üle kantakse. Samal ajal lõpetame erakondade (mis on samuti MTÜd) finantseerimise riigieelarvest ning suuname vabanevad vahendid MTÜde tegevuse edendamisse. Toimuda võiks see kõik nelja-aastase üleminekuperioodi jooksul.

Kodanik ei nõua oma huvide teostamist teistelt võetud vahenditega, vaid kannab vastavad kulud ise. Seeläbi suudame luua meie elu edendavatele ja huvisid kaitsvatele MTÜdele tulubaasi, mis laseb neil tõepoolest teenida kodanike ühishuvi. Sellisel viisil suudaksime me astuda suure sammu edasi kodanikuühiskonna arendamisel ja kaoks rumal arvamus, et altruistlikku tööd ühiskonna heaks tuleb teha tasuta.

Tänases Eestis kehtib elitaar­sele ühiskonnale omane eesõigus, et valitsejad (s.t parteid) ise otsustavad, kui palju nad enesele maksumaksja taskust raha võtavad. Liberaal­ses turumajanduses on kõigil turul osalejatel võrdsed õigused ja võimalused. Käesolev ettepanek lõpetaks senised eesõigused ja asetaks kõik erakonnad ja muud MTÜd võrdsele positsioonile kodaniku (loe: tarbija) ees, kes siis otsustaks, milline organisatsioon kõige paremini tema huvisid kaitseb ja kellele ta oma raha usaldab. Ühtlasi tuleks keelata igasugused muud tuluülekanded erakondadele nii eraisikutelt kui ettevõtetelt.

See looks olukorra, milles ükski partei ei saaks enam kaubelda oma mõjuvõimuga täiendavate tulude saamiseks ning väita, et nad lähtuvad “kõrgematest riiklikest huvidest” või madalatest ärihuvidest. Kui kõik parteidele laekuvad tulud oleksid teada – sest nad laekuvad vaid Maksu- ja Tolliameti kaudu –, siis oleks ka raskem teha kulutusi tulude arvelt, mida “nad pole saanud”.

Tekiks olukord, kus erakonnad peaksid pöörduma näoga kodanike poole ja võitlema nende huvide kaitsmise eest, sest vaid see tagab neile tegevuseks vajalikud tulud. Seejuures peavad erakonnad hakkama konkureerima mitte üksnes omavahel, vaid ka Riigikokku mittekuuluvate erakondade ning kõigi teiste ­MTÜdega, mis ajavad kodanike asja riiklikul või kohalikul tasandil!

Keskmine kuupalk oli viimati 12 264 kr ja sellest läks maksuvaba tulu arvestamise järel tulumaksuks umbes 2000 kr. Korrutades selle umbes 550 000 töötajaga ja 12 kuuga ning võttes saadud summast 1%, saame 132 miljonit krooni. 2010. aastal eraldatakse parteidele 85 miljonit krooni, seega, kui see summa liita tulevikus MTÜdele ülekantava summa hulka, siis kasvaks see 220 miljoni kroonini, muutudes samas läbinähtavamaks ning kodanike huve oluliselt rohkem arvestavaks.

Majandusteadlane Paul Tammert on Tallinna Ülikooli Riigiteaduste Instituudi doktorant.