Küsimused, mille üle valjuhäälselt kakeldakse, ulatuvad seinast seina: kas valge inimene peab elama linnas või maal või äkki hoopis rohelusest pakatavas eeslinnas? Kas kõige ökom on kanda vana kasukat, kampsunit või hoopis sõbra vana trennijopet? Irooniaga ja irooniata. Ja mida tõeliselt valge (roheline) inimene sööma peab - kas bambusevõrseid, ökoriisi, sojaube või seda sama looma, keda ta külma kaitseks seljas kannab.

Viimane idee pärineb otse Roheliste Isa Marek Strandbergi enda suust: „Kui inimene hakkaks sigade ja lammaste asemel soobleid  sööma, võiks sooblinahkne rõivaski olla sama levinud, kui praegused nahkkkingad ja jopedki. Ma arvan, et loomakaitsjail poleks ju erilisi probleeme, kui sooblinahkse kasuka kandja on oma toiduratsioonis ära pruukinud just need loomakesed, kellest tema ihukate valmistatud on."

Igal meist on neile küsimustele oma, isiklik ja ainuõige vastus.

 

Ühele ajakirjale tehtud intervjuus rääkis utopistist ökourbanist Veronika Valk mulle vägagi veenvalt linnas elamise ökonoomsusest, vastandamata sealjuures maad ja linna. Ta rääkis optimaalselt toodetud tuuleenergial ja vihmaveel töötavatest kortermajadest otse kesklinna südames, kus on ühine netiühendus ja kõik eluks vajalikud infrastruktuurid on otse käe-jala juures. Mobiili teel juhitavatest valgust peegeldavatest pilvedest linna kohal, mida on maailmas muideks eksperimendi korras juba  katsetatud ja hübriidautodele mõeldud ökotanklast Tallinna lahe ääres. Võibolla oli see pisut utopistlik, aga vägagi arukas ja argumenteeritud jutt.

Vist nädalapäevad  hiljem lugesin ühest internetiporataalist Tartust maale kolinud Olavi Ruitlase sugestiivset sõnavõttu sellest, kuidas linn kui niisugune on Saatanast. Ta kirjeldas STANDARTSE (linna)inimese elu ütlemata tabavalt:„Noor pere soetab laenuga miljonikorteri, liisib auto, venitab LCD-teleri Kodu-Anttilast võla peale ja siis vaagub 20 aastat, et hing kuradi käest tagasi osta..." Maal seevastu olevat Olavi enda jaoks  avastanud olevat puhta õhu, rahu, vaikuse ja imeodavad kinnisvarahinnad. Kõik on taas õige ja vastuvaidlemiseks ei näe nagu otsest põhjust.

 

Aga siinkohal tulevad mängu mõningad AGAd, mitmetela neist juhtis hiljuti tähelepanu üks minu mitte T-tähega linnas elav sõber. Selleks, et valida bambusevõrsete, ökovihmausside, siniseks, valgeks või roheliseks hallitanud juustu, hiidkaheksajalgade ja kohaliku silgu või sea vahel pead sa elama ühes või teises T-tähega algavas linnas. Kui elad väikelinnas, siis võid kasvõi terve supermarketi läbi kammida, minna raevu, ropendada ja asju puruks peksta (mida mu sõber ei teinud) aga mitte leida ainsatki sojavaba toiduainet. „ Ja mu ema järgib seda - mis ta n´d oligi - Levini dieeti ja käib koguaeg Tartust varssellerit ostmas," üritab seesama sõber meie öist eravestlust üsna süngetes toonides kokku tõmmata. „Põrgut, ma võin ju Stockmanist tuua," tahan esmalt karjatada. Aga tulen sedakorda situatsioonist hoopis kelmikamalt välja.

„Jah, siin (T-tähega linnas) seda probleemi tavaliselt pole. Aga mulle meenub samal teemal üks teine väga armas ja iseloomulik lugu. Nimelt tegi Merca Obinitsas Taarka etenduse proove ja oli neid juba mitu nädalat teinud. Läksin talle külla. „Too Keskturult herneid," esitas kallis sõbranna mulle oma ainsa kaubandusiku soovi MAALT.  Jah, Keskturul kaubeldi juulikuus tõepoolest hernestega ja värskeid eestimaiseid herneid (vähemalt väidetavalt) pidi tema kohe ja kindlasti saama!

Selle jabura looga suutsin ma väikelinnas elva sõbra suunurgad vähemalt tolleks hetkeks natukenegi ülespoole vedada. Aga probleem pole kuhugi kadunud: sõbra ema on endiselt sunnitud igal nädalal  „MAALT" Tartusse  vastssellerit ostma sõitma.

 

Ja ma ise?  Kes ma selline olen, et nii ülbelt sõna võtan? Elan Tallinna kesklinnas ja ei näe reaalset põhjust- vajadust- ega (ökoloogiliselt sobilikku) võimalust siit niipea kuhugi kolida. Mulle meeldivad väga-väga-väga  Veronika tulevikku suunatud ideed, ka Olavi ja Mareki  mõtted on tegelikult ülimalt sümpaatsed.... aga ma söön ja kannan ikkagi õnneks seda, mida tahan, vastavalt hetketujule ja isiklikule finantsseisule ja minust vähesõltvaltele võimalustele ning leian, et linn või maa on meis enestes.

 

Ja ökomõtlemise eritahud ka, aga edasine selleteemaline diskussioon on ainult ja igati tervitatav!