Põhiseaduses on ka punkt „Hariduse andmine on riigi järelevalve all". Olukorras, kus väga paljudele erialadele esitatav tellimus täiesti teadlikult ei võimaldagi adekvaatselt ei teaduse ega õpetamisega tegeleda, ei hakata aga mitte kunagi lähtuma teaduslikust või pedagoogilisest kvaliteedist, vaid asutakse eesmärgipäraselt tootma õhku ja statistikat. See tähendab, et ükskõik mis astme diplom antakse lõpuks kätte kõigile ning kui õppur toob veel erialale sisse enda rahalisi vahendeid ehk ostab teenust, on ta hoolimata kvaliteedist topeltväärtuslik. Näib, et erinevalt näiteks ka Tartu Ülikooli rektori Alar Karise ja paljude teiste poolt kaalutud ideedest muuta Eesti kõrghariduse ja teaduse rahastamine rohkem valdkonnapõhiseks ning vastava ala spetsiifikaid nagu ka ühiskonna vajadusi selgelt arvestavaks, soovitakse minna edasi endisel kursil, mis tähendab peamiselt rahastamise sidumist tellitud lõpetajate arvuga. Õnneks tunnistatakse, et senine süsteem ei taga efektiivsust, kahjuks ei ole aga näha meetodeid, mille abil see efektiivsus suudetaks edaspidi tagada või mida üleüldse defineeritakse efektiivsuse all. Üks tark võib olla efektiivsem kui 10 lolli kokku, kuigi raamatupidamisliku või statistilise lähenemise kohaselt on tegu võrdsetel alustel 11 tööturule siseneva spetsialistiga. Ka Nõukogude Liidus suutsid statistika ja loosungid efektiivselt toimida ja ka uudised väitsid, et kitsede viljakus kasvas ja kangelaslüpsja lüpsis igal aastal 20% rohkem võrreldes eelnevaga. Stagneerunud süsteemi pani liikuma aga avalikustamine ja rahvale antud luba välja öelda, et tegelikkuses ju poes süüa ei ole - hoolimata töökangelaste üha kasvavast efektiivsusest.

Igaüks, kes puutub kokku mõne Eestis asuva suurema kõrgkooli tegemistega teab, et hariduse taseme auks sageli peetav statistiline kiidulaul ei ole tihti põhjendatud. Üha rohkem pääseb ülikoolidesse tudengeid, kellel puuduvad nii reaal- kui humanitaaraladel edasiõppimiseks igasugused eelteadmised või elementaarne ülevaade kultuuriloost. Näited lausabsurdsetest lõputöödest, mis möödaminnes lastakse nii kaitsmisele kui saavad vahel ka positiivse hinnangu, on õppejõudude seas sageli jututeemaks. See ei tähenda, nagu ei oleks ülikoolides andekaid või tõsise tööga väga häid tulemusi ja oskusi saavutavaid tudengeid. Neid on palju, kuid kogu nende töö ja vaev kaob ära suurde üleüldisesse oskamatuse massi. Lõputöö on enamikes erialades aga dokument, mis näitab ülikoolilõpetaja pädevust oma tegevusala mingit üksikküsimust loogiliselt ja arusaadavas keeles analüüsida või kirjeldada ning töö kaitsmisele järgneb alati ka premeeriv kõrgharidust tunnistav paber. Diplom on eelduseks väga mitmetes avalikes asutustes töötamiseks ja seega peaks ka meie ülikoolid andma nii kaitsejõududele, üldhariduskoolidele, riigiametitele kui ka eraettevõtjatele oma allkirjastatud ja tembeldatud paberiga garantii, et tegu on mõistuspäraselt mõtleva ja tegutseva inimesega. Võib ka arutleda, et bakalaureuse- ja magistritöö on kaasajal muutunud tarbetuks ja loevad hoopiski üksikainekursustel omandatud teadmised või praktika. Sellega ei saa aga nõustuda juba põhjusel, et uue informatsiooni pidev pealetulek ja ka praktiliste oskuste muutumine teevad üksikkursused oma olemuselt eelkõige ülevaateks ja sissejuhatuseks - mitte aga igavesi tõdesid andvateks koolitusmehhanismideks. Loogilise ja põhjendatud teksti või tõestuskäigu koostamine on aga läbi aegade olnud samade kriteeriumite ja tunnustega ning uued teadmised ei muuda kunagi tühiseks varasemalt omandatud analüüsivõimet, mis peakski olema ülikoolist saadav peamine oskus.

Ka tudengid ise kurdavad sageli, et reaalset juhendamist või nõu õppejõudude poolt ei ole tihti saadud ning eravestlustes mainitakse häirivalt tihti, et on tõepoolest instituute ja erialasid, kus lõputööde kvaliteet on alla igasugust arvestust. Eelmistki aastat ilmestas ajakirjandusse jõudnud skandaal bakalaureusetööst, kus muuhulgas figureeris mustanahaliseks peetud usureformaator M. Luther, „kes mingi kiriku uksele 18 teesi lõi." Ka sellel aastal on kuulda olnud töödest, mis mitte mingil tingimusel ei saa ega tohi jõuda ühegi Euroopa ülikooli diplomiga premeerimiseni. Juunikuisele ajakirjale Universitas Tartuensis antud intervjuus mainis ka minister Jaak Aaviksoo, et tal oleks hea meel, kui üliõpilased oleks palju nõudlikumad ja et rahulolematusest kuuleb ta ka ise peamiselt eravestlustest või korporatiivsete õllelaudade kaudu. Minister mainib ka ametlikke ja avalikke kanaleid, kust peaks olema etteheiteid kuulda, kuid unustab lisamata, et selliseid kanaleid meil ju tegelikkuses toimivalt ei eksisteeri.

Ebaadekvaatse lõputöö kaitsmisele jõudmises ei ole aga süüdi mitte ainult tudeng, vaid juhendaja ja ka juhendaja töökoht. Kahtlane, et täiesti mitterahuldavate tööde eest diplomite andmist saaks edaspidi välistada mingi bürokraatliku või riikliku kontrollorgani abil. Ainus võimalus üleüldiseks kvaliteedikontrooliks oleks ehk see, kui kõik Eesti avalike ülikoolide lõputööd muudetaks mingi aja vältel (kasvõi nädal enne ja pärast kaitsmist) kättesaadavaks nii ülikoolide tudengitele kui ka töötajatele. Kõik tööd on ka praegu avalikud, kuid lehitsetavad ainult vastava instituudi sekretariaadis, kuhu väljastpoolt tulevaid huvilisi satub üliharva. Elektroonilise avaldamise nõue välistaks pea igasuguse võimaluse, et diplomit mittevääriv töö saaks positiivse hinde ning ühtlasi paneks ka kehva töö juhendaja avalikku häbiposti. Nagu ka ajalugu on juba tõestanud, siis tähelepanu tõmmanud väga halva töö kaitsmisele ilmub kohale suur hulk küsimusi ja proteste esitavaid tudengeid ning miks mitte ka ajakirjanikke. Seda ei saaks instituut enda mainele lihtsalt lubada. Pikapeale kujuneks taolisest iseeneslikust ja kogukondlikust kriitika- ning hindamisvõimalusest ka pilt sellest, millised asutused üleüldse on Eestis võimelised adekvaatselt koolitama. Pidevalt rumalusega hiilgavad üksused oleks aga nii enda ülikooli siseselt kui ka teiste ülikoolide lähedaste alade tudengite ja teadlaste pideva naeru all. Ehk juba täna välja käidud loosung „pigem vähem aga kvaliteetselt" omaks ka mingit reaalset väljundit.

Eesti oludes võikski parim järelevalve teostaja kõrghariduse üle olla avalik arvamus, läbipaistvus ja diskussioon - mitte aga valdavalt kinniste uste taga juhuslike ja paratamatult kallutatud hindajate või retsensentide arvamusi arvestavad ning asjaosalisi kaasamata läbi viidud rahastamisotsused. Sidudes ilma toimiva kvaliteedikontrollita kõrghariduse rahastamise lõpetajate arvuga, saame omale ülikoolide asemel juba täna kõikjal vohava Potjomkini küla ja remonditud fassaadidega majad, mida valitsevad oma kompetentsuse tunnistusena statistikamedaleid rinnas kandvad „suured teadusjuhid", kelle järele ei valva mitte keegi. Nad toodavad meie kultuurile ja tööturule inimesi, kes arvavad, et sõjaprintsess Xena oli ajalooline isik ja Saddam Hussein Jaapani keiser. Mõlemad arvamused on võetud päriselust ja võimalik, et mõnes avalikus ametis asju ajades kohtame peatselt nõunikku, spetsialisti, õpetajat või ohvitseri, kes neid vaateid jagab. Tekib õigustatud küsimus, et miks neil on luba olla õpetaja või riigiametnik, mõnel kesk- või kutseharidusega pärisspetsialistil aga mitte?

Autor on Tartu Ülikooli orientalistika teadur (filosoofiateaduskond) ja Lähis-Ida vanade keelte ja kultuuride teadur (usuteaduskond).