Peeter Helme: Benedictus XVI sõnum
Benedictus XVI tagasiastumisteade algatas kohe arutelu otsuse põhjuste üle.
Paavst jõudis küll juba eitada, nagu oleks tema taandumise põhjuseks soov öelda sõna sekka enda järeltulija valimisel, kuid selge on see, et ega kõhklused-kahtlused ja oletused haju enne, kui Vatikanis võtab kevadel koha sisse uus pontifex maximus.
Spekuleerimise asemel oleks õigem heita pilk sellele, mida siis Benedictus XVI oma peaaegu kaheksa-aastase ametisoleku jooksul ära on teinud. Teise ilmasõja lõpul oli Stalin küsinud Churchillilt: “Mitu diviisi on paavstil?” Ei tea, mida Churchill vastas, kuid juba küsimuse mõte näitab viga grusiini mõttekäigus – kellel pole rügemente lahinguväljal, sellega pole mõtet arvestada.
Roomakatoliku kirik on paratamatult tänaseni maailmas suurvõim. Tõsi, võrreldes näiteks keskaja või 16.–18. sajandi vastureformatsiooni ajaga väga muutunud suurvõim. Seda näitab kas või Benedictuse suveräänne otsus tagasi astuda, mis annab märku kiriku muutumisest inimkesksemaks ja avatumaks ning sümboliseerib sedagi, et Püha Tool ei ole enam nii üheselt maise ja mõõdetava võimu asupaik. See on hoopis töökoht, millel on võimalik ära teha midagi sellist, mida mõni teine töökoht ei võimalda.
Näiteks juhtida inimeste tähelepanu sellele, mis on elu mõte. See kõlab laialivalguva ja ka ülbena, kuid just sellest kaalutlusest on Benedictus XVI juhindunud eriti selgelt. Ja see on pannud ka paljud vaatama teda negatiivselt. On ju paavst võtnud sõna homoabielude ja rasestumisvastaste vahendite vastu, kaitsnud traditsioonilist perekonda ning kiriku erilist rolli tänapäeva maailmas.
See kõik kõlab reaktsiooniliselt. Kuid seda vaid taustsüsteemi arvestades. Nimelt: kui taustsüsteemiks, millest lähtuda, on eeldus, et elame tõesti John Lennoni “Imagine’is” kirjeldatud maailmas, on kirik selgelt üleliigne. Kuid just sellise hoiaku vastu Benedictus XVI kõik need aastad seisnud ongi. Roomakatoliku kirik kujutab endast selget ja radikaalset alternatiivi, võiks isegi öelda, vastalist mõttekoda tänapäeva nivelleeruvale ja üha ilmalikumale maailmale.
Mingil tasandil ei olegi nende maailmade vaheline dialoog võimalik ning jällegi on Benedictus selle elavaks kehastuseks, võttes julgelt sõna paljude nüüdisajal elementaarseks peetud nähtuste (ateism, homode õigused, abort) vastu ning tehes end salongikõlbmatuks paljude silmis, kes esindavad selle maailma jumalata religiooni, mis keerleb ümber kodanikuõiguste ja vastutusvaba eneseteostuse.
Nii võib detailidesse laskumata öelda, et Benedictus XVI õpetas – loomulikult ainult neile, kes kuulata-vaadata tahtsid – seda, et polegi tarvis kõigile meeldida. Selle asemel tuleb hoopis asjad kuni lõpuni läbi mõelda, teha sellest sügavaleulatuvad järeldused ja nende järgi elada.
Sest, nagu paavst alles paar päeva tagasi Twitteris teatas: “Me peame usaldama Jumala armu suurt jõudu. Me kõik oleme patused, kuid Tema arm ülendab meid ja teeb uueks.” Kellele meeldib, tehku järele. Kellele mitte, sellele mitte. Kuid veidi mõelda ja küsida endalt, miks on maailmas üks selline mees, kes sellist juttu ajab, ja mis mõtterajatised sääraste avalduste taga on, ei tee kellelegi paha.
