Peeter Helme: GTA V – kas kiimaline meediasündmus?
Olen varem tundnud muret iseenda vaimse tervise pärast, kehastudes asjatult verejanuliseks kurjategijaks mängus “Mafia II” (“Mis inimene ma olen”, 22.3.2012), ning olen arutlenud tänapäeva inimese (loe: minu) apokalüptikaigatsuse üle (“Postapokalüptika tulgu juba kiiremini”, 9.5.2013). Seekord polegi aga ajendiks mingi juba läbitud meelelahutus või igatsus mõne uue järele. Seekord on ajendiks hoopis meedia. Täpsemalt see, millise meediafenomeni lõi möödunud nädalal jaevõrku jõudnud auto- ja tulistamismäng “Grand Theft Auto V”. Kes ei tea, siis tegu on nimele vaatamata viieteistkümnenda menukiga samanimelisest sarjast, mis on aastatega muutunud üha suuremat ja elavamat maailma pakkuvamaks mänguseeriaks. Ühtlasi on sarjast saanud sünonüüm vägivalda ja naisi seksobjektidena kujutavatele videomängudele.
Ent asi ei piirdu sellega. Nimelt pole GTA mängude räige maailm, kus ei puudu alastus, fetišid ja seks, tänaseks mitte ainult ärritanud “tavalisi kahtlusaluseid” – moraali ja laistekaitse valvekoeri –, vaid innustanud ka päris inimesi päris kuritegudele. Neist vahest tuntuim leidis aset 2008. aasta 27. juunil New Yorgis, kus politsei vahistas kuus teismelist noormeest, kes olid peksnud inimesi ning lõhkunud ja proovinud röövida autosid, tunnistades hiljem, et neid innustas selleks GTA IV.
Nüüd on siis väljas GTA V, kõigi aegade kalleim videomäng (eelarvega ligi 200 mln €), millest räägiti palju juba enne selle ilmumist – toona peamiselt positiivselt ja ülivõrretes, sest uus mäng pakub maailma, mis on kõikidest varasematest avatum, põnevam, elavam ja suurem. Lisaks kiitis ka BBC uut ajaveetmisvahendit kui Briti tehnoloogia ja huumori triumfi – mäng on toodetud Šotimaal, kujutab aga Ameerika Ühendriike, tehes seda sarjale omasel satiirilisel moel.
Kuid kohe tuli ka kriitika – GTA V algab nimelt jõhkra piinamisstseeniga, mida tegijad ise küll nimetavad kriitikaks Ühendriikide ülekuulamispraktikate aadressil, kuid mis on paljude meelest siiski maitsevääratus. Liiati – kuigi GTA sari on algusest peale tõesti sisaldanud naermist Lääne maailma silmakirjalikkuse, ahnuse, materialistlikkuse, edukultuse ja üleseksualiseerituse üle, tõendas nii mainitud New Yorgi intsident kui ka näiteks 2008. aasta augustis Bangkokis aset leidnud taksojuhi mõrv, mille tulemusena kogu GTA sari Tais keelustati, et sihtrühm ei pruugi naljast aru saada. Ja naiste vaid tarbitavate kehadena näitamisest ei ole võimalik ka parima tahtmise juures satiiri või huumorit välja lugeda, vaid see mõjubki sellena, mis ta on – päriselt naistenappi elu elavatele nohikutele mõeldud nõmeda ulmana.
Seetõttu on alust karta, et meedias aset leidev arutelu – selles mõttes ajalooline, et kunagi varem ei ole ühest videomängust räägitud nii palju just peavoolumeedias, mitte ainult erialapressis – GTA V moraalsete väärtuste üle selle fänne ei huvita. Nemad ootasid kannatamatult seniolematut seiklust ja ilmselt ongi praeguseks päriselule selja pööranud ning naudivad nüüd GTA V maailma: vaid sümboolselt riides naistekehasid, arsenalitäit relvi, sportautosid, ägedat bling’i ja muud sellist, mida enamik neist päriselus kunagi ei kohta.
