Käisin oktoobri lõpul Speyeris. Kas keegi on sellest 50 000 elanikuga Lääne-Saksa linnast midagi kuulnud? Ega vist. Või kui, siis vahest meenub kunstiajalooline fakt maailma suurimast romaani stiilis katedraalist. Oma nelja trepi- ja kahe kesktorniga valitseb see punakast liivakivist kolakas varsti juba tuhat aastat unise väikelinna siluetti.

Ja meenutab aegu, mil Speyer oli oluline linn. Need ajad on möödas. Ja seda tunnevad ka sealsed elanikud. Juues kohaliku notari, apteekri, fotostuudio ja muude linna tugisammastega õlut, jäi kuidagi kummaline mulje. Olles lennanud Tallinnast Riiga ja Riiast Frankfurti, arvasin end olevat jõudnud metropoli metropoli. Frankfurdist vaid tunniajase sõidu kaugusel asuvasse linna, kust Stuttgart, Köln, Strasbourg ning tegelikult ka Pariis ja Brüssel on vaid kiviviske kaugusel.

Selle asemel võttis mind vastu unelev maakonnalinnake. Inimeste suust kõlas igatsus Müncheni järele, magusvalusalt meenutati lahedaid pidusid Prenzlauer Bergil ning kiruti veidi poosetavalt, et korralikke inglise tviidist ülikondi saab samuti vaid Berliinist. Kaugelt tulnud külalisena polnud ma nende igati haritud ja meeldivate inimeste jaoks mitte eksootiline aborigeen Ultima Thulest, vaid – nii kummaline kui see ka pole – värske tuule tooja läppunud provintsi. Speyerist vaadatuna asetub Tallinn enam-vähem ühele pulgale kõigi teiste, kas just kättesaamatus kauguses, aga siiski romantiliselt kaugel olevate suurlinnadega, kus pulbitseb kultuurielu, toimuvad lahedad peod ja kus on kergem saada stiilset ülikonda. Ja ega see vaade polegi tingimata nii vale. Peame seda vahetevahel endale lihtsalt ka ise tunnistama. Eks seegi ole osa vaimsest provintslusest üle saamisel.