Peeter Helme : Kõik nad tahavad tuhnida meie rahakotis
Praeguse valimiskampaania ajal on mind hakanud üha enam häirima Eesti meedias ja poliitikute omavahelises mõttevahetuses kasutatav sõna „paremerakonnad". Üldjuhul tähistatakse sellega IRLi ja Reformierakonda, Keskerakonna argoos aga vahel ka sotsiaaldemokraate. Põhjus, miks see mind häirib, seisneb selles, et mingist parempoolsusest pole juttu ei IRLi ega Reformi puhul, sotsidest rääkimata.
Üldise arusaama järgi peaks parempoolsus seisnema paljukõneldud õhukeses riigis, kus kodanikule jäetakse võimalikult vabad käed ning mingid riigiisad ja -emad ei määra, mida kodaniku rahaga teha. Viimast sel lihtsal põhjusel, et raha jäetakse suuresti inimese enda kätte. Vasakpoolsus seevastu rõhutab suuremale kogukonnatundele, ühisele tegutsemisele ja selleks, et see kõik võimalik oleks, muidugi ka raha ümberjagamisele.
Esimene mudel tundub tänast Eestit ja toimuvat valimiskampaaniat vaadates üha fantastilisem, teine tungib sisse aga uksest-aknast ning raadiost ja televiisorist. Kõik lubavad. Olgu Reformi- või Keskerakond, sotsid või IRL - rääkimata muidugi absurdsetest rohelistest, kelle kodanikupalka sai korra juba puudutatud („Kodanikupalk tahab kasvatada sõltlasi" - Ekspress.ee 26.1.2011) - jagavad kõik oma reklaamides lahkelt lubadusi. Kui siin-seal ka nurisetakse selle üle, et lubadused on katteta, et pole selge, mis see kõik riigile maksma läheb ning mille arvelt neid teostada tahetakse, siis keegi pole aga esitanud palju fundamentaalsemaid küsimusi. Nimelt: kelle raha see on, mida härrased jagama hakkavad ja kust nad võtavad endale õiguse esitada oma lubadusi sellise iseenesestmõistetavusega nagu nopiksid nad krabisevaid sedeleid oma isiklikust taskust?
Minu meelest tõeline probleem selles, et ei ole erakonda, kes mõistaks antud probleemi. Et sotsidel või Keskerakonnal sellise hoiakuga probleemi pole, on isegi andestatav - esindavad ju mõlemad ümberjagamisele suunatud vasakpoolset ilmavaadet (kes kui palju, on muidugi vaieldav, aga las ta olla). Kuid Reformierakonna ja IRLi püüd näida kogu suurejoonelise ümberjagamisjutu juures parempoolne on lihtsalt piinlik.
Mart Laaril jätkus seejuures veel nahaalsust öelda Postimehe ajakirjanikule: „Kui leiate meie programmist koha, kus riik peab aitama, materiaalselt aitama, siis annan teile preemia." (Mikk Salu. „Mart Laar: kõik erakonnad lubavad üsna palju" - PM 3. 2. 2011) Loodan, et Mikk Salu on oma preemia kätte saanud, sest IRLi „Valitsemisprogramm 2011" lubab kõigile kindlat tööd, palka ja kodu. Nagu nõukogude aeg oleks tagasi, kus kõik on garanteeritud, ette kirjutatud ja määratud. Kohutav!
Parem pole ka Reformierakond, kes lubab oma liberaalses sõnastuses valimisprogrammis arvukalt üksiklubadusi, mille teostamine kujutaks endast riigi ettehoolduse süvendamist. Olgu nendeks siis jutt ravimihindade kontrollist või lubadusest maksta lastele huvihariduse edendamiseks ringiraha. Ilusad ettepanekud, ent mis parempoolsus see on, mis tahab kirjutada ette elu üksikasju?
Õige vastus on, et see polegi parempoolsus, vaid paternalism. Ehk riigikorraldus, milles riik on isa ja rahvas tema lapsed. Ning nii nukker, kui see ka pole, ei leia Eestis parteid, kes tahaks Eestit sellisest tulevikust hoida. Selles mõttes on sotsid ja Keskerakond isegi ausamad - nad vähemalt ei varja, et usuvad riigi kesksesse rolli...
